Kõik ei olegi niivõrd hull kui esmapilgul tundub.
Mul on poiss, paar sõpra. Mida veel tahta?
Täna käisin näiteks Joosepi, Taavi ja Kirkega väljas. See oli... meeldiv. Kaks paari.
"See on meie esimene double-date."
Mõistsin täna, et ma pole ainuke selline siin maamuna peal. Teised kannatavad ka. Ja ma ei saa midagi teha selleks, et neil parem hakkaks, kuigi ma tahan väga aidata. Mul hakkab kurb, kui näen endaga sarnast inimest.
Üritan olla rõõmsameelne, sotsiaalne inimene... Loodan, et see tuleb mul hästi välja.
"Ma ei tea, kuidas on olla suhtes kellegagi, kes end vihkab, lõigub ja soovib end ära tappa. Mul pole õrna aimugi."
Kuidas ma end kirjeldaksin, kui keegi paluks minult oma biograafiat?
Mu mõtted korduvad.
Olen tähele pannud, et see on nõiaring. Vaatan ilusat neidu: "Tahaksin ka selline olla." Aga miks ei ole? Miks ma olen selline?
Ma olen inetu, rõve, rumal, väärtusetu, mõttetu...
Suudan peast kuidagimoodi need mõtted välja lülitada, ent kohe pärast seda, kui olin päevakese rõõmsasti õhtusse saatnud, see taoline jada kordub. Kontrollida oma mõtteid on üks kuradima raskeimaid asju, mida teha.
Viimasel ajal pole nagu mingisugust inspiratsiooni ega motivatsiooni millegi loomiseks. Ma pole kirjutanud juba poolteist aastat, võibolla isegi rohkem. Ostan raamatuid, ent ei loe neid. Riiulis seisab tühi joonistusplokk ning vihikud ootavad täiskirjutamist. Päevik pole ammu sissekandeid näinud ning ka mu tunded vajavad sortimist. Hetkelises seisus olen täielikus tupikus.
Viimasel ajal on mul tunne, et inimesed hakkavad vaikselt mu üle nalja tegema. Klassis teevad järgi mind, häälitsevad pärast mu sõnade tsiteerimist... Tõepoolest, olen veider kuju ning targutan palju.
Peaksin vist vait jääma. Igaveseks.
Mulle on juba kahelt poolt pakutud välja "kampa" liitumist. Üks neist on neiud, kellega pole mul midagi pistmist ning teine see, kellega on mul olnud lausa ühine minevik. Mõlemad pakkumised lükkasin tagasi. I "Ma vist peaksin sinu ka sinna grupivestlusesse lisama." "Miks?"
"Ma ei tea, äkki tunned end välja jäetuna." "Pole hullu, olen harjunud üksi olema." II "Me pidime seda Hunger Games'i viimast osa vaatama minema. Meid on viis." "Olgu." "Tahad ka tulla?" "Ma ei tunne end mugavalt suurtes rahvahulkades."
Ma pettun inimestes. Loodan, teen plaane, inimene hüppab alt. Ning kui mina peaksin alt hüppama, siis ei hooli ma sellest kippu ega kõppu.
"Kas sa näed siin double-standardit?" "Jah. Olen sitt inimene."
Ma ei kujuta ette, mis minust saama hakkab. Hinded on ammu pekkis, motivatsiooni pole. Õpetajaid kardan. Inimestega ei suhtle.
Miks? Kuidas? Kas on võimalik?
"Ei."
Mida mõtled, see ka oled.
Mida tunned, seda ligi tõmbad.
Mida kujutled, seda lood.
Ma pole mitte midagi targemat varem kuulnud. Ent reaalsuses pole olemas voorust. Ilusaks ma ei saa. Positiivi ei leia. Kunsti ei loo.
Tervist, mehed. Või naised... Või tüdrukud ja poisid. Hermafrodiidid....
Sellest tuleb üks minoorne postitus.
What the hell am I doing here?
Ma tervitan teid kõiki, kes te leiate aega mu blogi aeg-aegalt külastada. Olen juba teadlik, et minust on aja jooksul välja kujunenud üks väga igav ning stereotüüpne introvert ning ma ei suhtle inimestega enam nii nagu ma tegin seda varem.
Kunagi, ammu aega tagasi, suhtlesin ma kõikidega. Nüüd aga ei suuda ma ühtegi normaalset vestlust alustada ilma, et oleksin kümme minutit teeselnud, et mängin oma telefonimänge, selle asemel et lihtsalt asja juurde asuda. Ma naeratan vähem. Olen järsem.
Just hiljuti alustasin uue peatükiga oma elus ning selleks on
Peatükk x
GÜMNAASIUM
Kõik tundub siiani täiesti OK olevat. Mina olen OK.
Tegelikult mitte. Enamus inimesi ei taha minuga suhelda, kuna olen veider ning kahtlane, ma ei oska normaalselt rääkida jne. Ma ei sobi inimestega kohe mitte mingit moodi kokku. Joosep ütles, et ma pean lihtsalt kontakti otsima, aga kogemused näitavad, et iga kord on mulle selg pööratud. MIKS? Mu kõik koolikaalsased on populaarsed, säravad ning ilusad, mina lihtsalt tolgendan kusagil jalgades ja püüan kuidagimoodi ellu jääda.
Keskkool Ameerika filmides on erinevad Eesti keskkoolidest.
Miks?
1) Ameerikas on avatumad noored kui meil Eestis.
2) Filmides näidatakse publikule seda positiivset osa keskkoolist.
3) Seal on üldiselt lahedam elu.
Täna sain teada, kes mu Jumal on. Rebaste retsimine on veel ees.
Võibolla pole ma selle ajani elanudki, kui hakatakse hindama iseseisvaid peret toetavaid noori, kes mina juhuslikult ka olen. Käin tööl, jah, õpin ka. Ma oskan suhelda klientidega, kuid mitte teiste inimestega. Peaks õppima seda tegema.
Aga ma olen kuradima palju saanud oma sõpradelt nuga. See oli valus. Kui olin omadega rabas, suutsid minu enda sõbrad mind pea-aegu sinna uputadagi. Ilmselgelt pole nad tegelikult sõbrad. Praegu nad ilmselt teesklevad, et on.
Me kõik oleme lõppudelõpuks siiski inimesed.
Kas ma pean positiivsem? Kas aitab juba melanhoolitsemisest?
Ja ongi suvi pea-aegu läbi! See aeg on ruttu möödunud, ent ma ei ütleks, et asjatult. Ma olen siiski korralikult tööl käinud ja palju aega Joosepiga veetnud.
Suve algul (ehk pärast seda, kui lõpetasin edukalt põhikooli) sain endale Sony a58 peegelkaamera, mida on kusjuures päris raske kasutada. Olen saanud sellega juba päris palju pildistada, ent ma arvan, et arenguruumi on veel piisavalt. Mul on vaja veel palju fotograafiast õppida ja ma peaksin tõeks tunnistama asjaolu, et tegemist on siiski päris keerulise kunstiga.
Käisin Joosepiga ühel tripil Saksamaale, mis oli lühike, aga ma sain endale Berliini lõhna ninna küll. Käisime ka Potsdamis ja Dresdenis ning külastasime Sächsische Schweizi ka ja see oli imeline. Ma olen suhteliselt kindel, et mul tuleb kord võimalus Berliinis mõned kuukesed elada. Poolast sai häid saiakesi ning halba energiajooki.
Teel Saksamaale tegin Jossule artsy henna tattoo
Natuke Berliini müürist
"Kultuur"
Bradenburger Tor
0Pretty women
Kohustuslik musipilt
Stella is cute
Kusagil Potsdamis
Leidsin sõbra
"Aga ma ei taha pildile tulla."
Much hip, many colors
Potato family
Kellega koos me tegelikult reisisime
"Ma tunnen...
kultuuri."
Jõehobu haigutas loomaaias
ja öökullid plaanisid minu vastu midagi kurja ja salapärast.
NII NUNNU
"I don't like you."
Vaade teletornist
Järjekord WCsse Dresdenis
Betty tattoo
Dresden
Sächische Schweiz
Käisin ka Laulupidu kuulamas/vaatamas ning jäin rahule. See oli nii tundeline ja vahva! Olen varem ainult üks kord seal käinud ja see oli ka noorte oma, kuid tol ajal olin üks lauljatest ning tunded olid üle lae läinud.
Muidu üldiselt pole ma midagi muud teinud... Teen tööd ja loen, pildistan, veedan Joosepi ja Robertaga aega. Kuna nüüd olen ise teenima hakanud, pean paljud igapäevased asjad endale ise soetama selleks, et toetada oma peret kasvõi selle vähesega. Ostan endale riideid, kooliasju, kui vaja, siis ka toitu. Kulutused on viimasel ajal olnud päris suured, nt ostsin endale 24€ eest punase Nike seljakoti, kuna mul pole ammu head koolikotti olnud. Üleüldse olen palju iseseisvam kui varem.
25. augustil on minu sünnipäev ning ma saan 16-aastaseks. Ma olen vana.
Tõsiselt vana.
Vanamutt
Postitan mõned fotod, mis ma suve jooksul teinud olen.
Nautige seda suve, mis veel alles jäänud on ning jääge positiivseks!
