Tervis, oh tervis

Mida ma nende värisevate kätega peale hakkan? Mida rohkem ma end liigutan, seda rohkem ma tudisema hakkan. Iga päev olen nagu mingisugune paganama uimane kärbes ja kiimas olek ei taha mind kuidagi lahti lasta. Kusjuures ma ei tarvita mitte ühtegi uimastit, v.a. joon mingi poole aasta jooksul ühe keefiriklaasi. Seriously, keha, mis sul viga on?
Ema arvab, et see on stressist. Kogu see värk, mis mul kodus toimub, ei püsi lihtsalt ühe 14-aastase tüdruku ajus ning see info, mis minu "väiksesse" (tegelikult üsnagi suurde) peakolusse jõuab, lihtsalt ei mahu ära. Ning tekib stress. Stress tekitab omakorda mingisuguseid kahtlaseid kõrvalekaldeid, mis mõjutavad minu füüsilist tervist.  Oojaa, sellest siis ma oksendangi kord nädalas, minestan ja iga päev värisen üle terve keha. Ehkki olen suur -- massiivne.
Ma arvasin, et need nõrkusehood on ainult kõhnukestel. Aga ei. Mina olen suur ja PAKS ning minulgi toimuvad sellised veidrad asjad. Mul on mingi paganama tunne, et mul pole ÕIGUST olla nõrk, ma pean olema alati rõõmupall ja mitte nannipunn jonnikaka. (XD) No ja kui ma hädaldama hakkan, siis hakkavad kõik mu peale hüppama, et mul on kuradima TÄHELEPANUVAJADUS. Nartsissist, vot. Ja üleliigne egoism. Oo, ja mul tuli meelde, kuidas ma ühel päeval lihtsalt "lampi" nutma hakkasin. Hmph, kõik küsisid, et mis mul viga, mis viga. Ma ütlesin, et midagi pole viga. Kui ma midagi rääkima hakkan, siis on jälle "Elad üle! Elad üle, midagi sinuga ei juhtu!" Aga juhtub ju! Mu sisemus lihtsalt puruneb tükk-tüki haaval ja füüsilisest heaolekust võin ainult unistada, sest mul on päevad läbi halb olla. Ja siis õpetajad imestavad ka, et tüdruk on nii elurõõmus ja tore, aga vot täna on kuidagi väsinud ja luitunud olekuga. Come on! APPI, ja sellised asjad, mis minuga ühe ja poole kuu jooksul juhtunud on, rikuvadki mind!
Mu ema arust on mul just väiksem ego kui mõnel teisel inimesel. Ma ei räägi oma saavutustest nagu ma oleksin maailma tähtsaim, vaid kogu see värk juhtub tasakesi ning keegi tavaliselt ei saagi teada, et mul miski hästi läheb. Ma olen tavaliselt lobamokk ja mul tuleb tekst vabalt suust välja, patran nagu lõpmatu lõngakera ja jutt veereb, veereb. Tihtipeale tuleb minult ka üleliigset teavet, aga nüüd, arvan ma, on need ajad möödas. Ma ei taha rääkida, sest ma tean, et sellest ei ole mitte mingisugust kasu, sest miski võib alati minu VASTU pöörata. Ja siis kõik arvavad, et ma olen paha.

Aga kui end kõrvalt vaadata, siis ütlen ma ausalt endale välja, et mul on alanud puberteedi tipp staadium. Varsti see kõik lõppeb...
...võibolla.

Appike

Ma pole vist kunagi varem oma kätt üle mänginud. Aga seekord otsustas mind meie vana Petrov karistada selle eest, et ma ammu klaverit mänginud pole. Heliredeleid harjutades hakkas mu käsi lihtsalt krampi minema ning sõrmed ei liikunud normaalselt. Pidin neid kõigest väest mängima sundima, aga need lihtsalt ei funktsioneerinud. Ja veel üks tore asi suusoojaks: homme on mul heliredelite arvestus ja vasak käsi on mul täiega valus, kui üldse midagi mängin.

Väsinud

Ma tahan, et kogu see värk lõppeks. Tahan puhata. Tahan, et mu hing vaba oleks. Soovin, et mul oleks tore elada, mitte nii nagu praegu on. Lihtsalt... Liiga pingeline, liiga ebameeldiv...
Ma olen inimene, kes tahab tegeleda asjadega, mis mulle meeldivad, mitte mida mul kästakse teha. Ma vihkan, kui mind kasutatakse jooksutüdrukuna ja kui mulle antakse teha phmst võimatuid asju. See on lihtsalt... nii väsitav.

Päev

Mida rohkem ma Stephen Kingi raamatut "Misery" loen, seda rohkem mul tuleb ideid hullumeelsete inimeste kirjeldamisel. King on üldse kirjanik, kes suudab kõike lugejala ette laotada nii, et lugeja ise ka aru ei saa, et on raamatusse lõplikult süüvinud; mul igatahes hakkasid veidrad kinnisideed tekkima, aga ma võtan neid vaid huumoriga ning otsustasin, et ei taha siiski psühhopaadiks hakata, kuigi oleksin siis teiste inimeste arust kas täielik värdjas, absoluutne abordiülejääk või siis maailma kõige huvitavama mõttemaailmaga inimene/psühho, keda üldse tuntud. :)
Appikene, kirjanikud on ikka täiesti peast sõgedad -- mõtlevad välja situatsioone, millesse ei kukuks ükski inimene ilma seeski. On ka neid, kes enne üles kirjutamist tahavad olukorda ise järele proovida... Ma olen vist üks neist. (Tegelt hakkab mul seepärast juba päris hirmus ja ma ei taha, et asi edasi areneks.) 

Aga nüüd tegelen ma foobiatega, s.t. kirjutan kõik oma vihikusse tähestikulises järjekorras üles, et mul oleks selgem ülevaade kõigest. (Mul hakkab tõesti mingi kiiks tekkima. O_O)

Öö

Mul on veider tunne -- ma tahan kirjutada, aga ei suuda. Hetkel on öö ning mul on pea mõtetest tulvil, ent ma ei suuda neid kuidagimoodi teostada. See jutt, mille kallal ma antud juhul töötan, on hea süžeega ka minu enda arust, kuna sündmustik käsitleb tänapäeva noorteprobleeme, mis on hetkel väga aktuaalne teema. Kogu see asi toimub aga ühe tüdruku silme läbi, kes on saanud tugeva lapsepõlvetrauma. Tal tekib mingisugune väike kinnisidee ühe inimese suhtes, neiu mõtted lähevad hoopis teist radapidi kui varem. Igatahes jah, ma tahan, et see jutt tuleks kokkuvõttes hea ning et see kõnetaks kedagi ka. Muidu pole kogu sellel asjal mingit mõtet.

Ma vihkan unetust siis, kui ma pole pärast kuut söönud. Samas on unetus minu jaoks suur õnnistust, kuna ainult öösiti tulevad mul hiilgavad ideed ning sõrmed liiguvad klaviatuuril kiiresti ka pimeduses.

Instead of learning

See värk läheb aina kahtlasemaks. Mul on mingi haigus kallal...
Mingi haigus..
Mingi haigus...
Mingi haigus....
Kõlab hirmuäratavalt. O_O
Igatahes mul on pidevalt paha olla, pea käib ringi, mingi uimasus on kogu aeg jne... So much fun.

Aga kui rääkida kirjutamisest, siis ma kirjutan ning ma otsustasin, et annan enne oma 18-dat eluaastat enda esimese raamatu välja ning ma loodan, et see tuleb edukas... Kuigi ma ei usu seda.

Ajuvaba tekst ajuvabu mõtteid täis ajuvabade kirjavigadega

Kui järele mõelda, pole tegelikult mu kirjutamisel mitte midagi viga kah. Loomulikult on mul hulganisti arenguruumi ent kes teab... Olen korra stsenaariumit kirjutanud ja seal on ikka vaja kõik konkreetselt ja lühidalt info ära märkida, vastasel juhul ei oska režissöör mitte midagi selle pika romaaniga peale hakata... Ja mu viga ongi see, et olen väga harjunud selle stsenaariumiformaadiga ning mul on raske end tagasi PIKKADE LAUSETEGA teksti sisse elada. Nii-et püüan võimalikult palju end muuta.

Ja üldse filmindusest rääkides -- see pole kohe üldse minu ala. Ma otsustasin, et ei pista oma nina rohkem sinna. Ei taha oma viga korrata. Kui aga tuleb keegi professionaal või keegi taoline ning valib kogust sellest paganama näitleja-režissööri-stsenaristi hallist massist välja minu, siis tulen ja teen oma töö ära... Kui aga mulle pole mingisugust konkreetset ülesannet antud, siis tõmbun eemale ja hakkan taas oma asju ajama.
Kui inimesed üldse midagi tegema peavad, siis peab neil olema kindlasti ka ORGANISEERIMINE paigas. Antud juhul minu seltskonnas, kellega viimast filmi tegin, pole mitte mingit jälgi organiseeritusest. Meil tegi kogu töö ära produtsent, ehk siis see produtsent oli produtsent-operaator-režissöör-stsenarist-monteerija-helirežissöör ja jumal teab kes veel. Mina igatahes ei tahaks enam kaks korda samasse ämbrisse astuda ning selliste inimestega kuidagi kokku puutuda. Isegi kui nad on minu sõbrad. Õigemini noh, sõbrustada ma ju nendega võin, aga üle selle ei tahaks ma, et asi läheks.

Siis on see värk, et me saatsime oma viimase filmi NUIa filmifestivalile, mida minu kool (loe: kooli õpilasesindus) korraldab. Seda filmi kiideti alguses taevani, siis aga lihtsalt võeti see maha, sest see oli liiga PIKK. Järgmine kord peaksid need "ajugeeniused" oma kuradima plakatitele kirjutama, et IGA PAGANAMA FILM ALLA VIIE MINUTI ON OODATUD, mitte IGA FILM ON OODATUD nagu seekord juhtuski. Muidu mõni võib taaskord pettuda.

Appike, ma käisin Mängukoopas ja kustutasin kogu oma vanad mölakad järjejutud maha ning alustasin puhtalt lehelt. Ja mis kõige toredam on see, et esimene jutt algab verisest epiloogist. Võibolla mõni mõtleb, et otsustasin enda stiili natuke muuta. Tegelikult jah, nii see vist ongi... Aga ausalt öeldes ma lihtsalt püüan leida endale sobilikku žanri, millest siis päevad läbi pajatada. Mu tujud kõiguvad romantika ja õudusjuttude vahel, siis tuleb sisse ka mingi noorteteema, siis tuleb jälle romantika ning õudus... Draamat on aga igal pool ja pidevalt... Loomulikult võib mul olla ka mix-up, aga siis pole aru saada, mida ma tahan kogu selle värgiga inimestele edasi anda...

NANANANANA, blogid on selleks, et oma tundeid ja lolli kirjutamisstiili demonstreerida, mida ma hetkel ka teengi.

Natuke juttu

Kunagi ma mõtlesin jutte välja. Kuid nüüd, kui taas kirjutama hakkasin, märkan, et paljud sõnad, mis Microsoft Word programmi lehel vormuvad, on võetud tegelikult minu enda elust. Päriselust.
Kas kõik kirjanikud võtavad fragmente oma elust ning panevad need kirja ja saavad seekaudu populaarseks? Kas ongi nii, et kirjutatakse üles oma reaalsed läbielamised? Või on asi selles, et neil on nii elav fantaasia? Sest kunagi oli mul ka FANTAASIA elav, nüüd aga klammerdun kümne küünega reaalsusesse... Samas ega tegelikult see fantaasia pole mul kusagile kadunud, tuleb seda vaid kusagilt välja kaevata.