New damn school

Krt, meid pandi kooli remondi tõttu pooleks PIKAKS-PIKAKS aastaks mingisse vene kooli, kus on venelased ning lõhnab venelaste järele. Selle kooli planeering on sama, mis Tartu Kunstigümnaasiumil ja Tallinna Õismäe Gümnil, seetõttu tean, kus kõik asub ning ma saan vaevalt seal koolis ära eksida. So yeah...
Venelastega on veidi hirmus. Ma olen juttude poolt lihtsasti mõjutatav, seepärast käin ringi sammud vaiksed ja üldse olen tagasihoidlik, et endas mitte tähelepanu äratada. Ma võin avaldada SUURE-SUURE saladuse: räägin ise puhtalt vene keelt.

Happy new year!

Oh well, people. 2012 aasta oli minu jaoks kõige hullem aasta, mis mul kunagi olnud on. Lihtsalt... Kohutav. Ülimalt palju on tolle aasta jooksul juhtunud ning need sündmused jäävad terveks eluks pitsitama. Pealegist juhtusid 2012 aastal kõige halvemad asjad. See oli kohutav aasta.

2013 peab tulema parem. Parem. Parem. PAREM. Ma pole endale midagi lubanud, et ma hakkan paremini õppima vms, aga jah, mul on üks suur soov, mille ma üles kirjutasin ning vana-aasta õhtul maha põletasin. Ning see soov peab täituma selle aasta augustis. Enne minu sünnipäeva. Selle soovini hakkan tasakesti pürgima, ilma, et endale liiga teeksin, sest eelmisel aastal ajasin selle soovi täitumiseni pürgides oma tervise täiesti tuksi. Võtan asja kukesammude haaval. Ja ma saan sellega hakkama.

2013 aasta algas väga kentsakalt. Jubedalt. Veidralt. Õõvastavalt. Košmaarselt. Meie ventilatsiooni auku oli kukkunud kolm tuvi: kaks täiskasvanud ja üks phmst vastsündinu. Kaks täiskasvanud tuvi sai surma, väike oli elus. Ma püüdsin teda toita, ta ei söönud sugugi. Ainult jõi pipetist. Ta suri. Täiskasvanud tuvid võtsime ventilatsiooni august välja.

Ma ei saa endale nii väga head uut aastat soovida, sest see aasta algas... kahtlaselt. Ei oska midagi oodata. Ja ei looda ka enam midagi. Saagu mis saama peab.