Kõik ei olegi niivõrd hull kui esmapilgul tundub.
Mul on poiss, paar sõpra. Mida veel tahta?
Täna käisin näiteks Joosepi, Taavi ja Kirkega väljas. See oli... meeldiv. Kaks paari.
"See on meie esimene double-date."
Mõistsin täna, et ma pole ainuke selline siin maamuna peal. Teised kannatavad ka. Ja ma ei saa midagi teha selleks, et neil parem hakkaks, kuigi ma tahan väga aidata. Mul hakkab kurb, kui näen endaga sarnast inimest.
Üritan olla rõõmsameelne, sotsiaalne inimene... Loodan, et see tuleb mul hästi välja.
"Ma ei tea, kuidas on olla suhtes kellegagi, kes end vihkab, lõigub ja soovib end ära tappa. Mul pole õrna aimugi."
Kuidas ma end kirjeldaksin, kui keegi paluks minult oma biograafiat?
Mu mõtted korduvad.
Olen tähele pannud, et see on nõiaring. Vaatan ilusat neidu: "Tahaksin ka selline olla." Aga miks ei ole? Miks ma olen selline?
Ma olen inetu, rõve, rumal, väärtusetu, mõttetu...
Suudan peast kuidagimoodi need mõtted välja lülitada, ent kohe pärast seda, kui olin päevakese rõõmsasti õhtusse saatnud, see taoline jada kordub. Kontrollida oma mõtteid on üks kuradima raskeimaid asju, mida teha.
Viimasel ajal pole nagu mingisugust inspiratsiooni ega motivatsiooni millegi loomiseks. Ma pole kirjutanud juba poolteist aastat, võibolla isegi rohkem. Ostan raamatuid, ent ei loe neid. Riiulis seisab tühi joonistusplokk ning vihikud ootavad täiskirjutamist. Päevik pole ammu sissekandeid näinud ning ka mu tunded vajavad sortimist. Hetkelises seisus olen täielikus tupikus.
Viimasel ajal on mul tunne, et inimesed hakkavad vaikselt mu üle nalja tegema. Klassis teevad järgi mind, häälitsevad pärast mu sõnade tsiteerimist... Tõepoolest, olen veider kuju ning targutan palju.
Peaksin vist vait jääma. Igaveseks.
Mulle on juba kahelt poolt pakutud välja "kampa" liitumist. Üks neist on neiud, kellega pole mul midagi pistmist ning teine see, kellega on mul olnud lausa ühine minevik. Mõlemad pakkumised lükkasin tagasi. I "Ma vist peaksin sinu ka sinna grupivestlusesse lisama." "Miks?"
"Ma ei tea, äkki tunned end välja jäetuna." "Pole hullu, olen harjunud üksi olema." II "Me pidime seda Hunger Games'i viimast osa vaatama minema. Meid on viis." "Olgu." "Tahad ka tulla?" "Ma ei tunne end mugavalt suurtes rahvahulkades."
Ma pettun inimestes. Loodan, teen plaane, inimene hüppab alt. Ning kui mina peaksin alt hüppama, siis ei hooli ma sellest kippu ega kõppu.
"Kas sa näed siin double-standardit?" "Jah. Olen sitt inimene."
Ma ei kujuta ette, mis minust saama hakkab. Hinded on ammu pekkis, motivatsiooni pole. Õpetajaid kardan. Inimestega ei suhtle.
Miks? Kuidas? Kas on võimalik?
"Ei."
Mida mõtled, see ka oled.
Mida tunned, seda ligi tõmbad.
Mida kujutled, seda lood.
Ma pole mitte midagi targemat varem kuulnud. Ent reaalsuses pole olemas voorust. Ilusaks ma ei saa. Positiivi ei leia. Kunsti ei loo.
