Tagasi koolis

Kõik on masendav.

See ilm, kadunud kindad, külmad varbad, lühemaks lõigatud juuksed.
Masendav.
Ma ei teinud oma haigeoleku ajal absoluutselt midagi produktiivset. Nagu reaalselt: ma ei lugenud ühtegi raamatut läbi!
Selle asemel, et harida end ja täita koduseid ülesandeid, istusin arvutis ja vahtisin sarju ning animesid. Ultralaisa inimese nimekirja kuulub ka Sims 3. Eks ma siis pelasin seda nagu hull ja vahtisin oma silmad ruuduliseks.
Õnneks käidi mul külas. Kui kolmekesi õega "Kung Fu Pandat" vaatama hakkasime, jäi Marta kahekümne minuti pärast magama. Heh. Ja me sõime selle külalisega šokolaadi ja küpsiseid ja veel igasugust jama ning jõime kakaod/liitriteviisi teed peale. See oli küll mõnna.

Esimene asi, mis ma kodust lahkudes nägin, oli vares. Siis tuvi, kes nokkis midagi, mis pärines ilmselt prügikonteinerist. Ning teist varest. Kõik, mis ma suutsin mõelda, oli see, et miks väljas nii külm on ning millal jõudis see sügis peale hakata.
Seejärel nägin trammi, mille peale jooksin. See polnud hea mõte, sest mu süda hakkas puperdama ja iiveldama hakkas. Arvasin, et ei ela füüsikatunni üle, ent sain hakkama.
Koolipäev möödus normaalselt. Kui nii võib öelda. Ei midagi erilist. Külmetasime kõik päris hullult, termomeeter näitas 15°C, kas pole tore, eks? Kui ma matemaatika õpetajale ütlesin, et alla 18°C ei tohi õpperuumides olla, vastas ta mulle, et ajutegevus on kõige aktiivsem 16-18°C juures. Ehk siis lapsed, külmetage, sattuge tuuletõmbuse kätte, jääge haigeks. Pea-asi, et klassis on teie pea selge ja aju töötab nagu kell.
Weeeeeee, nii tore on 20:30 mööda Lasnamäge jalutada, kitarrikott seljas... Eriti siis, kui linn säästab raha tänavalaternatelt. Hullult pime on. Ja külm.
Nüüd vaatan oma sõrmi, mis on poes leitud kõige odavama pastakaga konspekteerimise tõttu villis. Ning lisaks sellele ka kitarrikeelte pärast. Elu on ilus!
Mõtlen minna klaverikonkursile, aga ma pole enda otsuses veel kindel. Noot on käes ning hakkasin seda tasakesi vaatama. Noh, hull new age  on nad kõik, need tänapäeva heliteosed.

Olgem nunnud
Adios, pabulad.

Sick as hell

Jeap
Olen haige.
Ja ma vihkan seda.
Pole mitte kui midagi produktiivset teinud, olen päevad läbi vedelenud ja arvutis olnud, Simsi mänginud, animesid vaadanud... Sest hell ma ei saa mitte midagi muud teha, kui pähh on olla.
Olen üks suur ja paks laiskvorst. Musi teile

"Because YOLO, that's why"

Ma tegelikult vihkan kooli. Ei, reaalselt. Ma ei taha sinna mitte mingil juhul minna. Mulle ei meeldi õppida, kui selle eest ainult kahtesid ja kolmesid saan. Keemias sain kolme, füüsikas ühe töö kohta kahe ja kolme miinuse... Kusjuures saksa keeles on kaks viite ja neli pluss. Kohe aru saada, milles ma hea või halb olen.

Kool läks teokiirusel mööda, aga viimane koolipäev oli küll hea. Meil on ju reedeti ainult neli tundi, ei tea miks nii vähe, aga see on ju päris super, kui nii võib öelda. Saime koolist vara lahti ning ma suundusin koju - LOL'i mängima. Seejärel läksin Joosepi juurde, sealt liikusime kesklinna. Teepeal nägime kasutatud pillide poodi ja ma tahtsin endale kangesti ukulelet. Mõtlengi endale selle millalgi soendada. Joosep ostis sealt poest endale elektrikitarrijuhtme ning ma käskisin tal pärast natuke mängida ka.^^ Jalutasime jõhkralt, mina "sõimasin" nende beežide pükste kandjaid ja laulsin keset tänavat nagu ma seda Tartus koos Herminega tegin. Ma pole üldse imelik inimene.

Mõtlesime osta hennapastat Universumist, aga ei leidnud kusagilt neid tuubisolevaid, pulbrit me ei viitsinud loomulikult tegema hakata. Instead of buying henna ostis joosep meile kahe peale Hesburgeri banaanijäätisekokteili, mis maitses nagu banaani-, maasika- ja vanillikokteil. Iga lonksuga tundsime erinevat maitset ning see oli päris huvitav experience. Seejärel läksime kultuurimiilile, korjasime paar-kolm õuna, vahtisime ringi, mina käitusin nagu retard, viskasime kive vette ja olime niisama ägedad. 

 Mulle hullult meeldis see pilt ja panin selle isegi enda mobiili tausaks. :)

 Jossu ütles, et neid ei tohi lõhkuda ja et need toovad õnne. Ma tartlane ei teadnud mitte midagi sellest õnnetoomise värgist ning ofc tegin pilti neist ilusatest kivikestest. 

Kõndisime rahulikult Tööstuse Säästukani välja, ma ostsin neli jäätist 0.48€ eest (Alpenrose, duh), siis liikusime mööda raudteed Kristiine poole. Kõndisime relssidel nii kaua, kuni me lihtsalt ei saanud mitte kusagile ära pöörata, sest kõik oli piirdeaiaga ääristatud. Lõpuks leidsime koha, kust sai läbi minna -- see oli phmst elumaja aia ning selle barjääri vahel ning + nende aedade peal oli veel see traat koos nende kahtlaste teravate ogadega... Nii mõnus oleks olnud, kui ma need omale naha sisse saaksin...
Well, J. juurde koju tulles mõtlesime teha teed ja võtsime õlleklaasid. Joosepi võetud klaasil tuli kuumuse tõttu põhi ära ning me pidime kogu seda teed, mis laua peale ja maha valgus, ära koristama. Kusjuures see õllekruus oli J. isa lemmiksuveniir ja meil mõlemal oli väga piinlik tema ees. Ent kui teisest küljest asja vaadata, siis see on ju nii väike asi mille pärast muretseda. "Life's too short to even care at all."Jossu õpetas mulle LOL'i mängima ja nüüd peaksin ma vist parem olema... Kuigi ma polegi selles väga kindel, aga noh, kui täna mängima hakkab, siis vaatan, kas on üldse mingisugust progressi või sugugi mitte.

Mängisime kitarri ka. Uus juhe ju ikkagi. 

Õgisime krõpsu, jõime apteegitilliteed piimaga ning kella kaheteistkümneks kustusime ära. Uskumatult varakult, peaks mainima. Hommikul aga kui kella vaatain, oli see alles 9:14 ning imestasin veel, et kuidas ma nii vähe magasin. Pärast sain mängida Joosepi uue arvutiekraaniga Eets Muncies ja FEZ, mis mõlemad olid hullult lahedad. Teine meeldis mulle rohkem, sest see oli nii teistsugune kui kõik teised mängud, võimalik, et seepärast, et selles mängus puudub absoluutselt mingisugune loogika.
Kui ma ära minema hakkasin, selgus, et ma kaotasin kõik oma dokumendid ära... Kõik kaardid on nüüd kadunud. Aga noh, YOLO. HEHEHEHEHE
Paps oli mulle järgi tulnud ja me sõitsime Jägalale grillima. That's it.

Mart leidis pirakaid marju ja määris nendega oma salli ära. 

  Vita on kõige nunnum.

LHOOODUS

See arbuus sobib nii perfektselt Eesti loodusega, hehe. 

LHOODUSVOL2

 WE MADE FIAH

AND BAM!

 Minu kunstiteos.

Huvitav suitsupakk

("Lights" ei tähenda seda, et käesolev produkt vähem tervist kahjustab.
KANNATUS/PIIN)

Mart armastab Coca Cola ZERO't.

Sest viinerid on lahedad.

Kutsu tegi aia, kui me mängisime.

Viimased viinerid söödud, hakati meie grillimiskoha juurde mingid inimesed tulema. Neid oli päris palju -- kõigil mingid kastid ja kotid kaasas. Siis ilmus välja neiu kaameraga ning kohe sain aru, et hakatakse filmi tegema. Ära sõites nägime ka nende mikrobusse koos kogu tehnika varustusega. 

Neid tuli autodega aina juurde ja juurde...

Zose trees...

Prääksupuuks, mehed.
!"#¤%&/()=?`;:_>|Marta☺☻♦♣♠•◘○

• Little boy: Are you an angel?
• Me: What?
• Little boy: My mum told me that those who have marked wrists are angels.
• Me: I´m not an angel.
• Little boy: Of course you are. Mum said that only angels harm themselves because they don´t like life on earth. This world is destroying them so they try to return to heaven again. They are too sensitive to the pain of others and their own.
• Me: You know, your mum is very wise.
• Little boy: Thank you. She's also an angel but she has already returned home.

Tumblr on tore koht. Seal leiab toredaid asju. Ning samas võib see koht viia sind sügavasse depressiooni. Tarvitage Tumblr'i mõõdetud kogustes ja ärge kolade halbadel blogidel, lapsed,

SEST

see on kahjulik

"JAZZMUUSIKAAJALUGU POLE ÜLDSE," sõnab meie musakooli saksofoniõpetaja hr. Karu.

>That's
what
makes
you
beautiful."<

Mul on mingi täiesti haige teema Miley uue lauluga "Wrecking Ball". See on tõsiselt vastiku videoga, aga laulu sõnad on lihtsalt... super. Plaanin selle ära õppida.
Täna selgus musakoolis, et meil ei toimu üldse seda muusikaajalugu, sest liiga vähe õpilasi on. Nüüd on mul ainult kaks päeva pärast kooli kinni ning see lihtsalt SAKIB suurte tähtedega. Ma ei tea, mis ma oma eluga peale hakkan, äkki istun kodus ja mängin kitarri, sest oh god ma armastan seda pilli. Peaks trenni hakkama tegema... Ja kui trenni üle mõtteid mõlgutama asun, hakkavad taas kõik lihased valutama. Piimhape, va raibe.
Ma vist lähen märtsis muusikakooli tüüpidega Ungarisse, aga kui täpsem olla, siis sõidame palju teisi riike ka läbi ning ööbime vähemalt viies hotellis. Fukyesh, ma arvan, et sellest tuleb üks hää meeldejääv reisikene! Terve kevadvaheaeg olen riigist väljas ja see on lihtsalt super.

Ciao kakao

Martajunn

PS: Mulle meeldivad õunad

PPS: Jossile meeldib medikaid suhu toppida
ja ta on väike nunnu fluffy beebidraakon pika pandavärvi
sabaga.

"Spordipäev ja kidratund"

Heihopsti rummikoogijunnid!

Mulle ei meeldi spordipäevad. Kohe üldse mitte. Ma ei vihka neid, aga need ei meeldi mulle. Vastikud on. Hea meelega oleksin kusagil mate tunnis istunud ja ruutjuurt õppinud või midagi taolist. No ma pole sportlane inimene, seda teavad kõik. Mis ma teha saan, kui mulle pole seda geeni antud?
But whatever, sain tehtud. Staadioni muru oli märg, rohulibled kleepusid tossude külge ja jalad said märjaks ning liivaseks. Pretty much that's it. Otseloomulikult olin ma suvega rooste läinud ning nüüd valutavad mul kõikvõimalikud kehaosad.


KITARRITUND.
Mul on tore õpetaja, ütlen kohe ära. Vägagi tore. Rahulik, hea iseloomuga. Ja ta ütles mulle kohe "tsau", mis tundub veidi kentsakas, aga sellega võib ära harjuda. Marta oli tunnis nii tubli, et sai isegi heliredelitega hakkama... Mängisin isegi Bachi, kuigi ma veel noodist lugeda ei oska, hihi. TAB-iga saan küll väga korralikult hakkama.
Kõik oli väga tore ja positiivne, aeg lendas liiga kiiresti (90min kestab tund) ja ma lahkusin kahetsusega. Ainus negatiivne asi selle tunni juures on see, et ma tulen pärast seda liiga hilja koju. :/ Peaks hakkama ära harjuma pimeduse- ja väsimusega.

Peace out mehed!
//:Marta

Elust enesest

Peaks tõdema, et ma pole päris kaua aega kirjutanud. Ma pole kordagi end kätte võtnud ning oma elu lahkama hakanud. Aga ma arvan, et nüüd on selleks õige aeg tulnud (jep, kell on praegu 0:32AM, nii-et võite täitsa kindlad olla, et ma olen veidi kohtlane).

25.08 oli minu sünnipäev ning mina sain 15. Je. Je. Je. Faking vanamutt, pepu noh.

Kool on alanud, seda teavad kõik. Need neli päeva, mis ma seal veetnud olen, polnud just positiivsed, ent suutsin selle piina ikka kuidagimoodi üle elada. Kui järele mõelda, siis polegi asi nii hull -- meil on vähemalt uus vene keele õpetaja, ühiskonnaõpetuse/ajaloo õps ja nüüd annab meile füüsikat teine Jakobson, ehk siis see, kes teisele matemaatikagrupile mateõpikut lahti seletab. Hetkel tundub kõik täiesti OKAY olevat.
Kusjuures meie ühiskonnaõpetuse/ajaloo учитель on vinge mees. Oli juhuslikult meie kooli lõpetanud ning juristiks õppinud. Haapsalus oli samuti õpetajana töötanud. Aga jaa, kohe esimesel tunnil ma geenius uhkustan oma Lotte vihikuga ning karjun üle terve klassi sellesamuse Lotte nime ja vehin vihikuga... Siis õpetaja Kõrbe küsib, et kas me oleme kolmandas või üheksandas klassis, ma vastan, et ikka üheksandas ning hakkan pingsalt oma lauda vahtima. Mul polnud kohe üldse piinlik.
Ajaa, Kadrioru Saksa Gümnaasiumi koolihoone pole veel valmis ning me peame endiselt Paekaares istuma...

Igatahes.
Ma hakkan kitarritundides muusikakoolis käima. Jazzmuusikalugu + üldklaver + ansambel. Kokku kolm päeva muusikakoolis. Not bad, eksole? Täna on esimene tund, god I'm excited Idk why but guitar is awsum asdfghjkl. Arvasin, et ei suuda seda ära oodata, aga aeg lendas linnutiivul ning uuyesh siin see päev nüüd ongi. Kui aus olla, siis pole ma eelmisel nädalal mitte üheski muusikakooli tunnis käinud, sest 
1)kitarritund oli samal päeval, kui oli aktus
2)teisipäeval jäeti jazzmuusikalugu ära jumal teab mille pärast
3)kuigi mul pidi kolmapäeval klaveritund olema, ei läinud ma sinna, sest tol päeval oli juhuslikult ka Joosepi sünnipäevapidu ning mul oleks kahju sinna minemata jätta.

Tegelikult on kool isegi tore tänu nendele uutele õpetajatele. Lisaks sellele saame teada palju gümnaasiumist ning oleme üldse ägedad teeseldes, et oleme piisavalt vanad, et... Misiganes, ehehehe...


Ee, jah...
Nädalavahetusel oli Joosepi 2nd sünnipäevapidu, kuhu tulid siis tema isa sõbrad koos oma poegadega. Kokku oli poisse 5. Ehk siis marakratid ja üks pirts, nagu J. isa ütles. HEHE. Aga ei, väga lahe oli, vaatasime "Child's Play"'d ja "Dead Silence"'it, siis pärast kustus paar inimest voodi peal ära. Ma sain teada, et Joosepil on automatonofoobia ja pediofoobia, ehk siis tal on hirm kõhurääkijate nukkude ja üldiselt
nukkude ees. Et siis jah. Nukud on jubedad ja ma tahan omal riiulid nendega täis toppida, et rahvas piss püksis kiljudes mu toast minema jookseks. Lisaks sellele ostaksin endale kusagile x-kohast inimesesuuruse täispuhutava kummiklouni ning hea meelega paneks selle endale kusagile nurka seisma.

Olen viimasel ajal mõelnud, et mis inimestega toimumas on. Tekkinud on uus (mitte nii uus, aga hetkel on see siiski väga levinud) stereotüüp - hipster. Ma ei kannata inimeste liigitamist subkultuuridesse. Ma saan aru, et inimestel on mingi stiil olemas, aga miks kogu mass äkki HIPSTER olema peab? Miks kõigil paksud prilliraamid on ning NULLKLAASID ka seejuures (mul on ka paksud prilliraamid, aga klaasid on mulle küll nägemiseks mõeldud, sest mu silmad on pekki aetud raamatute lugemisega teki all taskulambi valguses)? Siis on veel need wannabe hipsterid, kes ostavad kallitest poodidest endale kaupu, mis näeb nii kuradi hipster välja, et kohe peab selle vidina/riideeseme saama... Siis on veel see kamp inimesi, kes tahab olla hipster, riietub hipsterlikult, aga käituvad nagu mingid viimased obskurandid...  Oeh. Kasvage ükskord suureks ning palun lõpetage see püüdmine kusagile STEREOTÜÜPI ära mahtuda. Olgem originaalsed ja iseendid, sest kui kõik on ühtemoodi riides, prillides ja kaabudega, on asjalugu selline, et te näete välja nagu masstoodangust välja tulnud inimnukud.
Käisin just lehel http://pihid.net/ ja nägin seal ühte toredat postitust, mis on adresseeritud siis neile, kellest ma nii pikalt rääkisin:
"Hei sina paksu prilliraamiga hipster! Tihti veel nullklaasiga... Jah, see postitus on sulle. Mina tarvitasin ENNE SIND vingeid vintage (või mis see popp sõna on) asju. Jah, ma kasvasingi üles nende asjade keskel- Legendaarsed Radiotehnika S90d, Estonia plaadimängijad-võimud, kõikidel poistel vanakooli autod ja tsiklid. JA lugesin raamatuid juba siis kui sina alles veerima õppisid. Nii et palun, pane enda kõrvatunnelisse (või mis see auguga rõngas on) tabalukk, ära peenutse kui äge ja vanakool sa oled ning ole kuidagi normaalsem ja TUNNISTA ET SA OLED TRENDIORI. P*tsi, ma käin ringi nahktagis mis on vabalt vanem kahest hipsterist kokku. Vot see on tõsine vintage raisk. Ja tossutan teid täis oma vana Pannonia ning Mosse 408ga, LUGEDES TIHTI, remondimanuaali kasvõi. Ossidest ma parem ei räägigi, need vanad on lihtsalt väärarenguga. M 25"


Miks keegi raamatuid enam ei loe, ah? Miks hakati raamatuid vihkama? Miks raamatud ometi nii kallid olema peavad?!?!?!
Panin tähele ka seda, et inimkonnast hakkab kaduma elementaarne soov teadmiseid koguda. Nii paljud inimesed keelduvad kategooriliselt raamatute lugemisest, sest need on nii paganama igavad, et kohe ei suuda üldse neile silmagi heita, rääkimata kohustuslikust kirjandusest; see jääb üldse raamatukogust laenutamata. Noh, pea-aegu et kõikide raamatute sisukokkuvõtted asuvad interneti avarustes. Milleks lugeda tervet raamatut, kui saab kõik lühidalt netist maha vehkida? Raamatud on tarkus. Raamat toidab su aju, paneb selle kiiremini tööle ning lisab teadmisi.

Peace out mehed.

-Profaanne Martajunn

PS: Kui tundsid end mingil moel puudutatuna, siis tea, et ma ei tahtnud otseselt Sulle midagi öelda. Lihtsalt avaldan oma arvamusi. Minu blogi, minu mõtted, minu arvamused. Hoia oma antipaatsed kommentaarid siit eemal.