It's christmas in the air!

 

Ahoi!

Eilne oli lihtsalt supppeeerrrrr! Emps, mina ja Renata tundsime rõõmu lihtsalt olemisest. Saime loomulikult kinke ka, aga emps oli üdini üllatunud, kui nägi, et meiegi olime talle midagi jõuludeks ostnud. Samas oli ta ka seitsmendas taevas.

Kõik, mida me 24.detsembril tegime, oli koristamine, laulmine, koristamine, filmide vaatamine ja söögitegemine. Kogu lugu. Ja sellegipoolest oli meie päev õnnestunud. Nii mõnus...

Hommikul äratas Rennu mind üles ja ütles, et peaksime ema kingi ära pakkima. Olin eelnevalt välja valinud, mis paberi me ümber paneme ja ma tegin isegi ühe kaarditaolise värgenduse paberist, millel ilutses üks ginger päkapikk koos oma kingitusega. Igatahes jah, ma pole just parim kingituste pakkija, ent ikkagi olin enda asjaga rahul. Vähemalt kaart tuli hästi  välja.

JONTSIK TULEB HOMME TALLINNASSE! JEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEE!

LOTR, LOTR, LOTR, LOTR!!!

Oeh, nii vägev...

Oh the weather outside is frightful, but the fire is so delightful...

Jah, õues on neli kraadi külma. Ilm, go to hell! Ei taha lörtsi ja vihma. Mine külmemaks!

2012 world end - survived

No väga tore. Meediasse ajati niisugust paska gravitatsiooni kadumise kohta ning päikese kustumine on ka nüüd lähemal. Mis mõttes nagu? 13:15, 21.12.2012 pidi toimuma maailmalõpp, kus kaob neljaks kuuks valgus, elekter ning gravitatsioon. Kas see on üldse VÕIMALIK? Mida kuradit need idioodid meile ajasid? Inimeste seas tekitati paanikat, vaesed vanad inimesed, kes elavad üksinda, ei saanud harjuda mõttega, et nad peavad surema niipea... See on lihtsalt ebanormaalne. Vaadake, kuhu kuulsuse saamiseks jõuti -- inimestele sisendatakse, et me sureme. Kohe. Ja praegu. See on lihtsalt ebanormaalne. Ostke endale elu.

Ema ütles, et vaadates minu lugusid, on võimalus, et olen sisimas kuri inimene. Mäletan vaid halbu asju ning olen ahne.
See muutis mu arvamust endast.
Ma tean, kes ma nüüd olen.

Teisipäev

This is me when I saw my German note: IT WAS A FUCKIN

5!!!

Täna olin viimast korda selle aasta jooksul muusikakoolis. Oi, keegi ei suuda seda ette kujutada, kui kerge mul praegu on. Tunne on selline, nagu oleksin just mingisuguseist ahelaist lahti saanud. 

Õues on rämedalt külm. Tavaliselt ma seda sõna "räme" ei kasuta, aga nüüd on mul tunne, et see on antud juhul päris kohane. Nimelt tuul kuivatas mu näo ära. Ja see on punane ja teeb valu. Nii tore, eks ole.

Pärast muusikakooli, kui koeraga jalutama läksin, otsustasin taaskord hulluks minna ning võtsin ette ühe pikema jalutuskäigu. Ning seda lõikava tuulega! Ega ma isegi ei saa aru, mis mul viimasel ajal viga olnud on. Käitun lihtsalt tunnete ajel ning kogu lugu. Aga selle jalutuskäiguga tuli mul hiigel summa ideid pähe ning nüüd püüan neid kõiki teostada. Sest kõik ideed, mis mulle pähe tekivad, on väga väärtuslikud minu jaoks.

Ja füssat ega keemiat ei viitsi kohe üldse õppida. Ma tahan kirjutada.

Jon Skovron "Sobimatu"

 Sisu: Kas mõned tüdrukud on sündinud pahandusi tegema? Jael Thompson pole kunagi päriselt teiste hulka sobinud. Ta on koole vahetanud rohkem, kui lugeda jõuab. Tema ainus pereliige on isa, kibestunud eks-preester, kes ei luba tal kunagi kohtamas käia ja sunnib teda käima Seattle'i kõige rangemas katoliiklikus koolis. Ja tema ema – noh, tema oli viie tuhande aasta vanune deemon. Sellest pole just suurt abi.
Aga kuueteistkümnendal sünnipäeval teeb isa Jaelile kingituse, millest saavad alguse ootamatud muutused. Mõned neist, nagu kummalised ja imelised võimed ning kena rulapoiss, kellel on kirg teaduse vastu, on vaimustavad. Aga teised – nagu näiteks mõrvalik deemon, kes ihkab tema perekonnale kätte maksta – mitte nii väga. See iidsest mütoloogiast läbi imbunud eepiline lugu räägib kangelannast, kes seab tasakaalu vana ja uue, teaduse ja maagia, allilma kohutavad sügavikud ning tavalised keskkoolikoridorid.

Mis ise arvan: Tegelikult väga hea raamat. Deemonid on mind alati köitnud ning olen isegi ühe järjejutu neist kirjutanud, aga see selleks. Raamat on väga kvaliteetselt kirjutatud, mõtted on originaalsed. Mulle meeldib see, kuidas kirjanik seda katoliku kooli kirjeldab ning need preestrid on jumalast lahedad. Eriti see, kuidas peategelane sai teada, mida üks preester seal kabinetis mõtles... Plika oleks võinud omal juuksed pikaks jätta, siis oleks asi palju huvitavam! Siis oleks asi palju sujuvamalt läinud -- noh, kogu see deemonitapmise värk.

Fuck school

 

So yea, ugh, school.

Ma ei õppinud mitte midagi, ehkki homme on mate ja saksa tk. Lihtsalt... Külmaks võtab. Ma olen juba nädalaid kuidagimoodi õppimata olnud ja ma olen suht normis. Tegelt ma ei tea, missuguses seisundis olen. Väga veidras, seda kindlasti. Ent siiski. Kahtlane, et mul pole motivatsiooni õppimiseks. Keegi ei tõuka tagant ja ise ka ei viitsi. Ma justkui ootaksin, et keegi mu peale lõpuks karjuks, et mis ma niisama passin, kas tahan haiglasse koristajaks tööle minna, et okset pesta?

No, thank you.

Mulle ei meeldi õppimine. Kõige rohkem vihkan füüsikat, keemiat ja MATEMAATIKAT. Need on lihtsalt võimatud. Aitäh valikuvõimaluste puudumise eest, hariduse andjad.

It's friday!

Jontsik mainis mulle "Mirai Nikki"'t ja nüüd hakkan vaatama. 

Ees on ju veel terve nädalavahetus.

Terve.

Nädalavahetus.

Fuck yes.

Tänane päev oli nii rahulik, et ma lausa ei suuda seda uskuda. Ma olin nii... häirimatu ja tasakaalukas täna. Veider.

Ma ei õppinud eile koduseid töid, aga ajaloo kt läks ikkagi paremini, kui ma arvata oskasin. I'm expecting a five, you see. Isegi muusikaloos ei pidanud ma olema, ehkki võtsin ette suure viieteistminutilise bussireisi Paelt Lasnale, nii tore. Õpetaja ütles, et mis ma seal tolade tunnis ikka istun, mul on ju kõik hinded korras.

No ja pärast seda läksime õega Ülemistesse, et empsile jõulukinki osta (ma loodan, et ta ei loe mu blogi ning ta ei saa sellest teada) ja veetsime päris toredasti aega. APOLLOS ON "KEHA" AINULT 11.64€!!! Appi... Ma lihtsalt surin ära. Ning Apollo kassadel olid ühtlasi ka Mesikäpa batoonikesed, mida vabalt käega võtta võis. See tegi meele õige päris muhedaks.

Ja kodus ma jätkasin ema poolelijäetud salli. Ha. Sain valmis. Ja oot... Ma kudusin vabatahtlikult?! Okei, asi hakkab kahtlaseks ära minema juba. Rahulik päev. Oeh, nii hea on olla. :)

Kirjutamisest... taas

Mis kõlbab tänapäeva noortele lugemiseks? Loomulikult mingisugused romaanid, mis räägivad masendunud tüdrukust (või vastupidi party queenist), kel on probleemid alkoholi-, narkootikumide- ja omaenda perega. Või iseendaga.
Ja see on põhimõtteliselt see teema, mida ma käsitlen hetkel oma jutus. Aga kes kurat seda loeb? Mitte keegi. Mitte keegi ei loe ja mitte kedagi ei huvita, mida ma kirjutan. Lihtsalt masendav.
Retu ütles mulle täna, et mida loomingulisem inimene on, seda rohkem ta endas kahtleb. No ma ei tea, mis mul loominguga on, kas seda on palju või vastupidi, aga endas ma kahtlen kohe kindlasti. Kas ma kirjutan seda, mis inimestele meeldib või otsustan teha seda, mida süda käsib? Sellele ma vastust ei tea. Pagana päralt, viimasel ajal on mul vaja liiga palju oma aju usaldada... Mitte ainult kirjutamise suhtes, vaid üldse elus. Hetkel on lihtsalt niisugune eluperiood peal, kus ma võin iga väiksema asja peale nutma puhkeda või lihtsalt sügavasse auku kukkuda, kust välja tulemine võtab aega -- ehk nädalake või paar. Nii-et jah, asi on tõsine. :D
Ma oskan nii hästi ikka teemast sujuvalt kõrvale kalduda. :)
Et siis jah. Võtan end parem kokku, olen ise omaenda produtsent ja teen asja ära. Kurat võtaks.
Aju on tähtis.
Mitte süda.
Neetud küll.