Olla või mitte olla?

Kuulge, mehed, teismeline on raske olla.

Mulle alles nüüd jõudis kohale, et pean kuidagimoodi üheksanda klassi lõpetama. Teen seda nagunii, sest riigi paika pandud kohustustest ei saa kunagi pääseda. Meie Armas Eesti Riik küll...

Ema ütleb, et ma PEAN KSGsse minema. Aga MA EI TAHA!!! See ei ole minu oma. Ta ütleb, et hakkan ilgelt raha teenima. Aga see pole huvitav. See pole minule sobiv. Tahan raha teenida asjadest, mis mulle meeldivad. Milles olen hea. KSG tekitab halli massi ja mitte miski ei saa sellele vastu. Kõik vilistlased on nüüdseks ettevõtjateks saanud ning elavad igavat elu, rääkides numbritest võõras keeles.

All in all I'm just another brick in the wall.

8 kuud

Elu on lilleline, aga kui veelgi täpsem olla, siis lumehelbeline. Sellel nädalavahetusel oli armsasti lund sadanud ning stabiilselt miinuskraade tulnud. Oeh jah, see nädalavahetus... :D

Reedel, koju jõudes, oli mul tarvis Joosepiga ühe pika telefonikõne teha. Meil pole kunagi see asi nii pikaks veninud, tavaliselt püüame asja ikkagi lühidalt ja konkreetselt ära rääkida. Aga seekord oli asi risti vastupidi -- patrasime ja vaidlesime mingi 25min. Retu oli selle ajaga jõudnud nii mulle kui ka Joosepile helistada, kontrollimaks, et kas me räägime omavahel. Igatahes, võtsin reedel oma kitarri kaasa ning hakkasin moosekanti mängima. Saime Robertaga linnas kokku, vaatasime Rudolphe raekojas ning jalutasime. Kõik tänavad, kuhu sattusime, kajasid meie häältest. Sest noh, koolitatud hääled ja tühjad tänavad sobivad omavahel suurepäraselt kokku.

Retu koju jõudsime enne tema ema, see tähendab, et pahandada ei saanud. Muidu pidime u. kell 19:00 kohal olema, aga ei, meie ikka venitame ja venitame, nagu alati. R. sai "vitsa" hoopis teise asja pärast: lapsukene oli enda peegelkaamera kaasa võtnud ning juhtumisi on Tallinn pätte täis, mis on tegelikult ka tõde. Igal juhul andsime lubaduse, et me ei lähe enam kaameraga hulkuma.

Öösel tegime kitarrimuusikat. Ronisime kappi ning lindistama! Seal oli hea akustika ja mitte mingit taustamüra, mis meile juhuslikult vajalik oligi. Kui jupid kokku panime, kukkusime rammestus kehas voodisse. Aga nojah, patrame nagu mingid viimased turumutid ja ei saa kohe magama jääda ju. :D

Järgmisel ärkasime, sõime, jalutasime ning tegime vokaaliosa. Siis tuli Joosep mulle Retu juurde järgi ning me läksime tema poole. Sellel tüübil on nii libedad jalatallad, et ta oleks äärepealt näoga vastu maad kukkunud. Tema väitis, et "mu talvesaapad ei sobi punaste pükstega kokku." Mina: "Ma nüüd ei saa aru, kas sa oled mees või naine, et niimoodi oma välimusest hoolid? Kurjam küll, sa peaksid nagu aru saama, et praktilisus on talveajal üle kõige." Vean oma juuksekarva peale kihla, et ta ei kanna neid talvesaapaid punaste pükstega.

Heh... Edasi läksid asjad huvitavamaks.
Ma jäin äkitselt justkui purju. Ei, reaalselt. Mul oli hullult hea olla ja naersin iga asja peale. Tuikusin ja itsitasin. Misasja? :D
J. isa oli kodust ära ja me läksime keset ööd mööda linna jalutama. Olime mingi 20min jalutanud, kui meile Jossi pinginaaber Taavi vastu jooksis. 24h poes ostsin endale punase Jeep tulemasina ja greibimaitselise vitamiinivee, mida ma alati nii väga proovida tahtsin.  Taavi ütles, et sellel on niisugune "kripeldav järelmaitse". Mulle igatahes meeldis (vist seepärast, et 500ml kohta oli seal ainult 85kcal). Käisime JÄLLE vanalinnas. Rahvast oli suht palju, kes klubidesse läksid/tulid. Šõime pipharkhookhe ja oli tore. Aga see punane tulemasin ornamentidega *organism*...

Tagasi tulime kell 1:30AM vms. Jäime suht kohe magama, sest noh, tududa on vaja.

11:32 ärkas Junn üles ja äratas minu ka.
"Mäs kell on?"
"11:32"
"Kurjam, siis peab ju üles tõusma."

Junn tegi mulle koffi maašikašiirupiga ja MA SAIN ISE PIIMA VAHUŠTADA Ä.

A jou, ma olen taimetoitlane nüüd. :D Asi selles, et tore üle-eelmise kooli klassiõde jagas videot, kus näitab, kuidas loomi lihatööstuses koheldakse... Hakkasin seepeale hüsteeriliselt nutma ja olin šokis. Hingeldasin rämedalt ja lubasin endale, et ma ei söö elu seeski enam liha. Pole sellest videost veel üle saanud... 

Inimesed on katastroofilised olendid. Miks peaks süütuid ja armsaid loomi niimoodi piinama? Arvate, et neil pole tundeid? NÄRVISÜSTEEMI for god's sake? KERIGE PÕRGUSSE, LOOMAPIINAJAD!

Prääksukükid ilma püksteta peegelpõrandal

Okidoki.
Jõulud, või mis?
Ma passisin kodus 8 päeva. Palavik oli, päris hull. Klaustrofoobiat ega midagi selletaolist mul ei tekkinud, sest vahetevahel seisin lahtise akna ees ja hingasin värsket õhku. Oh, kuidas ma igatsesin õue minna. Aga ei saanud. Lugesin minimaalselt, sest kamoon, kes suudab lõhkuva peaga seda teha?
Sarjad, mida vaatasin:
American Horror Story
The Walking Dead
Don't Trust That B in Apartment 23
The Carrie Diaries
2 Broke Girls
Pasta
Heirs
Quite a thing, huh? :D
Eelmisel laupäeval ema keelas Joosepil külla tulemast. Pühapäeval tuli meile, vaatasime natuke kolmekesti Renataga seda uut Barbie multikat, mingi kamarajura hobustest. Off topic: ausalt öeldes on uued Barbie multikad kakad. Vanad olid palju paremad. Igatahes, tagasi teema juurde. Joosu viis mu välja, sain oma uue elukalli mantliga Ülemistesse uhkustama minna. Käisime J. õe töökoha juures, rääkisime nati, siis šoppama. Huehue, šoppama. Seda me ei tee kunagi. :D Vaatasime poode, allahindlusi, mis polnud piisavalt suured, HELLO KITTY POOD OLI KINNI LIKE WTF, ma sain teada, et "The Fault in our Stars" on eesti keelde tõlgitud ja ma naersin endal tilga püksi, sest kurjam, ma ei suuda viimasel ajal tõlkekirjandust üldse lugeda. :D J. lubas mulle jõuludeks selle inglise keelse versiooni kinkida. Woohoo. Ja mina koon talle salli.
Rimis ostsime šokulaadi, küpsist ja jäätist. WEEEEEEEEEEE.
2. detsembri hommikul tüüp kirjutab mulle, et ta jäi haigeks. FUN.
Pärast kitarritundi viis mind õpetaja pea-aegu otse maja ette. Luksus vaat missugune.

Nõutu

Ma ei tea, mis ma endaga peale hakkan. Loomulikult peaksin lõpuks ometi õppimisega tegelema, muidu ei jõua ma mitte kusagile välja. Aga vot mitte mingisugust konkreetset tuju  ja motivatsiooni pole. Jah, ma tean, et kõik need vabandused kirjutatakse alla lihtlabase laiskuse varjamiseks, ent mis teha, kui kõik ongi nii, nagu ma ütlen. Ma ei ütleks, et olen laisk -- seda ma kindlasti pole, kui asi puudutab õppimist. Mulle meeldib õppida. Aga see ei tule sellises õpikeskkonnas välja.

Selles koolihoones, milles oleme pool eelmist õppeaastat  + selle aasta esimene veerand õppinud, pole just kõige toredam istuda ja õpetajaid kuulata. Asi pole selles, et kool on kole ja vana, mööbel pole korras ja toolid lähevad järjest katki. Põhjus pole ka selles, et peame jagama ühte kooli vene õpilastega. Mind nimelt häirib selle kooli üldine olek. Aura, nagu ma juba eelmisel aastal ütlesin... See on niivõrd rusuv, et paneb pea valutama. See on lihtsalt talumatu. Tundide lõppedes lahkun sellest majast kiire sammuga, justkui põgenedes.

Aga asi pole tegelikult nii hull, kui ma siin kirjeldan praegu. Koolipäeva teevad rõõmsamaks meie armsad koolikaaslased ja lugupeetud õpetajad! Ilma nendeta ei suudaks ükski hing paigal püsida ja end harima hakata.

Aga

6 months

Meow.
Heihopsti raffas.
I had the BEST weekend ever. Guess why?

Ma sain nämmat sööki.
Ja palju jalutada.

Mmmmmm kuidas mulle meeldib jalutada.

Kohe nii, et olen jalutamise fetišist. Jalutamine on äge. Jalutamine on elu.

Ma olen vist liiale läinud.

Tegelikult oli tõesti tore nädalavahetus. Reede oli tore, sest siis sain kuulata Laste Kirjanduskeskuses austerlase filosoofilisi mõtteid, reede oli lahe, sest laenutasin raamatuid, reede oli lahe, sest me kiikusime Joosepiga mere ääres. Siis oli reede vinge seepärast, et me korjasime kusagilt täiesti x puult vähemalt 8kg õunu.
Laupäeval jalutasime. Esimest korda elus proovisin e-sigaretti. Täitsa okei on, ütlen mina seepeale.

Pühapäev oli niisama supahdupah, sest meil oli J-ga 6 month anniversary. Trummipõrin ma tean, et see see on lühike aeg, aga noh, ee, ma arvan, et oleme siiski tublid lapsed. He... Hehe... Hehehehe
Texases käisime tähistamas. See tüüp võttis endale burxi, ma olin vähemalt nii tark, et tellisin sooja salati ja magustoidu... Dat was... f-n DELICIOUS. Mehed, te reaalselt peaksite proovima Texase happy end'i hitti, see on lihtsalt OI-VA-LI-NE!

Ja siis me veel jalutasime ja jalutasime ja jalutasime...

Oeh, jalutamine...

Kivil istub väike konn, mõtleb, et ta...

Surnud on.

CIAO kenakesed.
-teie Pabul.

Tagasi koolis

Kõik on masendav.

See ilm, kadunud kindad, külmad varbad, lühemaks lõigatud juuksed.
Masendav.
Ma ei teinud oma haigeoleku ajal absoluutselt midagi produktiivset. Nagu reaalselt: ma ei lugenud ühtegi raamatut läbi!
Selle asemel, et harida end ja täita koduseid ülesandeid, istusin arvutis ja vahtisin sarju ning animesid. Ultralaisa inimese nimekirja kuulub ka Sims 3. Eks ma siis pelasin seda nagu hull ja vahtisin oma silmad ruuduliseks.
Õnneks käidi mul külas. Kui kolmekesi õega "Kung Fu Pandat" vaatama hakkasime, jäi Marta kahekümne minuti pärast magama. Heh. Ja me sõime selle külalisega šokolaadi ja küpsiseid ja veel igasugust jama ning jõime kakaod/liitriteviisi teed peale. See oli küll mõnna.

Esimene asi, mis ma kodust lahkudes nägin, oli vares. Siis tuvi, kes nokkis midagi, mis pärines ilmselt prügikonteinerist. Ning teist varest. Kõik, mis ma suutsin mõelda, oli see, et miks väljas nii külm on ning millal jõudis see sügis peale hakata.
Seejärel nägin trammi, mille peale jooksin. See polnud hea mõte, sest mu süda hakkas puperdama ja iiveldama hakkas. Arvasin, et ei ela füüsikatunni üle, ent sain hakkama.
Koolipäev möödus normaalselt. Kui nii võib öelda. Ei midagi erilist. Külmetasime kõik päris hullult, termomeeter näitas 15°C, kas pole tore, eks? Kui ma matemaatika õpetajale ütlesin, et alla 18°C ei tohi õpperuumides olla, vastas ta mulle, et ajutegevus on kõige aktiivsem 16-18°C juures. Ehk siis lapsed, külmetage, sattuge tuuletõmbuse kätte, jääge haigeks. Pea-asi, et klassis on teie pea selge ja aju töötab nagu kell.
Weeeeeee, nii tore on 20:30 mööda Lasnamäge jalutada, kitarrikott seljas... Eriti siis, kui linn säästab raha tänavalaternatelt. Hullult pime on. Ja külm.
Nüüd vaatan oma sõrmi, mis on poes leitud kõige odavama pastakaga konspekteerimise tõttu villis. Ning lisaks sellele ka kitarrikeelte pärast. Elu on ilus!
Mõtlen minna klaverikonkursile, aga ma pole enda otsuses veel kindel. Noot on käes ning hakkasin seda tasakesi vaatama. Noh, hull new age  on nad kõik, need tänapäeva heliteosed.

Olgem nunnud
Adios, pabulad.

Sick as hell

Jeap
Olen haige.
Ja ma vihkan seda.
Pole mitte kui midagi produktiivset teinud, olen päevad läbi vedelenud ja arvutis olnud, Simsi mänginud, animesid vaadanud... Sest hell ma ei saa mitte midagi muud teha, kui pähh on olla.
Olen üks suur ja paks laiskvorst. Musi teile

"Because YOLO, that's why"

Ma tegelikult vihkan kooli. Ei, reaalselt. Ma ei taha sinna mitte mingil juhul minna. Mulle ei meeldi õppida, kui selle eest ainult kahtesid ja kolmesid saan. Keemias sain kolme, füüsikas ühe töö kohta kahe ja kolme miinuse... Kusjuures saksa keeles on kaks viite ja neli pluss. Kohe aru saada, milles ma hea või halb olen.

Kool läks teokiirusel mööda, aga viimane koolipäev oli küll hea. Meil on ju reedeti ainult neli tundi, ei tea miks nii vähe, aga see on ju päris super, kui nii võib öelda. Saime koolist vara lahti ning ma suundusin koju - LOL'i mängima. Seejärel läksin Joosepi juurde, sealt liikusime kesklinna. Teepeal nägime kasutatud pillide poodi ja ma tahtsin endale kangesti ukulelet. Mõtlengi endale selle millalgi soendada. Joosep ostis sealt poest endale elektrikitarrijuhtme ning ma käskisin tal pärast natuke mängida ka.^^ Jalutasime jõhkralt, mina "sõimasin" nende beežide pükste kandjaid ja laulsin keset tänavat nagu ma seda Tartus koos Herminega tegin. Ma pole üldse imelik inimene.

Mõtlesime osta hennapastat Universumist, aga ei leidnud kusagilt neid tuubisolevaid, pulbrit me ei viitsinud loomulikult tegema hakata. Instead of buying henna ostis joosep meile kahe peale Hesburgeri banaanijäätisekokteili, mis maitses nagu banaani-, maasika- ja vanillikokteil. Iga lonksuga tundsime erinevat maitset ning see oli päris huvitav experience. Seejärel läksime kultuurimiilile, korjasime paar-kolm õuna, vahtisime ringi, mina käitusin nagu retard, viskasime kive vette ja olime niisama ägedad. 

 Mulle hullult meeldis see pilt ja panin selle isegi enda mobiili tausaks. :)

 Jossu ütles, et neid ei tohi lõhkuda ja et need toovad õnne. Ma tartlane ei teadnud mitte midagi sellest õnnetoomise värgist ning ofc tegin pilti neist ilusatest kivikestest. 

Kõndisime rahulikult Tööstuse Säästukani välja, ma ostsin neli jäätist 0.48€ eest (Alpenrose, duh), siis liikusime mööda raudteed Kristiine poole. Kõndisime relssidel nii kaua, kuni me lihtsalt ei saanud mitte kusagile ära pöörata, sest kõik oli piirdeaiaga ääristatud. Lõpuks leidsime koha, kust sai läbi minna -- see oli phmst elumaja aia ning selle barjääri vahel ning + nende aedade peal oli veel see traat koos nende kahtlaste teravate ogadega... Nii mõnus oleks olnud, kui ma need omale naha sisse saaksin...
Well, J. juurde koju tulles mõtlesime teha teed ja võtsime õlleklaasid. Joosepi võetud klaasil tuli kuumuse tõttu põhi ära ning me pidime kogu seda teed, mis laua peale ja maha valgus, ära koristama. Kusjuures see õllekruus oli J. isa lemmiksuveniir ja meil mõlemal oli väga piinlik tema ees. Ent kui teisest küljest asja vaadata, siis see on ju nii väike asi mille pärast muretseda. "Life's too short to even care at all."Jossu õpetas mulle LOL'i mängima ja nüüd peaksin ma vist parem olema... Kuigi ma polegi selles väga kindel, aga noh, kui täna mängima hakkab, siis vaatan, kas on üldse mingisugust progressi või sugugi mitte.

Mängisime kitarri ka. Uus juhe ju ikkagi. 

Õgisime krõpsu, jõime apteegitilliteed piimaga ning kella kaheteistkümneks kustusime ära. Uskumatult varakult, peaks mainima. Hommikul aga kui kella vaatain, oli see alles 9:14 ning imestasin veel, et kuidas ma nii vähe magasin. Pärast sain mängida Joosepi uue arvutiekraaniga Eets Muncies ja FEZ, mis mõlemad olid hullult lahedad. Teine meeldis mulle rohkem, sest see oli nii teistsugune kui kõik teised mängud, võimalik, et seepärast, et selles mängus puudub absoluutselt mingisugune loogika.
Kui ma ära minema hakkasin, selgus, et ma kaotasin kõik oma dokumendid ära... Kõik kaardid on nüüd kadunud. Aga noh, YOLO. HEHEHEHEHE
Paps oli mulle järgi tulnud ja me sõitsime Jägalale grillima. That's it.

Mart leidis pirakaid marju ja määris nendega oma salli ära. 

  Vita on kõige nunnum.

LHOOODUS

See arbuus sobib nii perfektselt Eesti loodusega, hehe. 

LHOODUSVOL2

 WE MADE FIAH

AND BAM!

 Minu kunstiteos.

Huvitav suitsupakk

("Lights" ei tähenda seda, et käesolev produkt vähem tervist kahjustab.
KANNATUS/PIIN)

Mart armastab Coca Cola ZERO't.

Sest viinerid on lahedad.

Kutsu tegi aia, kui me mängisime.

Viimased viinerid söödud, hakati meie grillimiskoha juurde mingid inimesed tulema. Neid oli päris palju -- kõigil mingid kastid ja kotid kaasas. Siis ilmus välja neiu kaameraga ning kohe sain aru, et hakatakse filmi tegema. Ära sõites nägime ka nende mikrobusse koos kogu tehnika varustusega. 

Neid tuli autodega aina juurde ja juurde...

Zose trees...

Prääksupuuks, mehed.
!"#¤%&/()=?`;:_>|Marta☺☻♦♣♠•◘○

• Little boy: Are you an angel?
• Me: What?
• Little boy: My mum told me that those who have marked wrists are angels.
• Me: I´m not an angel.
• Little boy: Of course you are. Mum said that only angels harm themselves because they don´t like life on earth. This world is destroying them so they try to return to heaven again. They are too sensitive to the pain of others and their own.
• Me: You know, your mum is very wise.
• Little boy: Thank you. She's also an angel but she has already returned home.

Tumblr on tore koht. Seal leiab toredaid asju. Ning samas võib see koht viia sind sügavasse depressiooni. Tarvitage Tumblr'i mõõdetud kogustes ja ärge kolade halbadel blogidel, lapsed,

SEST

see on kahjulik

"JAZZMUUSIKAAJALUGU POLE ÜLDSE," sõnab meie musakooli saksofoniõpetaja hr. Karu.

>That's
what
makes
you
beautiful."<

Mul on mingi täiesti haige teema Miley uue lauluga "Wrecking Ball". See on tõsiselt vastiku videoga, aga laulu sõnad on lihtsalt... super. Plaanin selle ära õppida.
Täna selgus musakoolis, et meil ei toimu üldse seda muusikaajalugu, sest liiga vähe õpilasi on. Nüüd on mul ainult kaks päeva pärast kooli kinni ning see lihtsalt SAKIB suurte tähtedega. Ma ei tea, mis ma oma eluga peale hakkan, äkki istun kodus ja mängin kitarri, sest oh god ma armastan seda pilli. Peaks trenni hakkama tegema... Ja kui trenni üle mõtteid mõlgutama asun, hakkavad taas kõik lihased valutama. Piimhape, va raibe.
Ma vist lähen märtsis muusikakooli tüüpidega Ungarisse, aga kui täpsem olla, siis sõidame palju teisi riike ka läbi ning ööbime vähemalt viies hotellis. Fukyesh, ma arvan, et sellest tuleb üks hää meeldejääv reisikene! Terve kevadvaheaeg olen riigist väljas ja see on lihtsalt super.

Ciao kakao

Martajunn

PS: Mulle meeldivad õunad

PPS: Jossile meeldib medikaid suhu toppida
ja ta on väike nunnu fluffy beebidraakon pika pandavärvi
sabaga.

"Spordipäev ja kidratund"

Heihopsti rummikoogijunnid!

Mulle ei meeldi spordipäevad. Kohe üldse mitte. Ma ei vihka neid, aga need ei meeldi mulle. Vastikud on. Hea meelega oleksin kusagil mate tunnis istunud ja ruutjuurt õppinud või midagi taolist. No ma pole sportlane inimene, seda teavad kõik. Mis ma teha saan, kui mulle pole seda geeni antud?
But whatever, sain tehtud. Staadioni muru oli märg, rohulibled kleepusid tossude külge ja jalad said märjaks ning liivaseks. Pretty much that's it. Otseloomulikult olin ma suvega rooste läinud ning nüüd valutavad mul kõikvõimalikud kehaosad.


KITARRITUND.
Mul on tore õpetaja, ütlen kohe ära. Vägagi tore. Rahulik, hea iseloomuga. Ja ta ütles mulle kohe "tsau", mis tundub veidi kentsakas, aga sellega võib ära harjuda. Marta oli tunnis nii tubli, et sai isegi heliredelitega hakkama... Mängisin isegi Bachi, kuigi ma veel noodist lugeda ei oska, hihi. TAB-iga saan küll väga korralikult hakkama.
Kõik oli väga tore ja positiivne, aeg lendas liiga kiiresti (90min kestab tund) ja ma lahkusin kahetsusega. Ainus negatiivne asi selle tunni juures on see, et ma tulen pärast seda liiga hilja koju. :/ Peaks hakkama ära harjuma pimeduse- ja väsimusega.

Peace out mehed!
//:Marta

Elust enesest

Peaks tõdema, et ma pole päris kaua aega kirjutanud. Ma pole kordagi end kätte võtnud ning oma elu lahkama hakanud. Aga ma arvan, et nüüd on selleks õige aeg tulnud (jep, kell on praegu 0:32AM, nii-et võite täitsa kindlad olla, et ma olen veidi kohtlane).

25.08 oli minu sünnipäev ning mina sain 15. Je. Je. Je. Faking vanamutt, pepu noh.

Kool on alanud, seda teavad kõik. Need neli päeva, mis ma seal veetnud olen, polnud just positiivsed, ent suutsin selle piina ikka kuidagimoodi üle elada. Kui järele mõelda, siis polegi asi nii hull -- meil on vähemalt uus vene keele õpetaja, ühiskonnaõpetuse/ajaloo õps ja nüüd annab meile füüsikat teine Jakobson, ehk siis see, kes teisele matemaatikagrupile mateõpikut lahti seletab. Hetkel tundub kõik täiesti OKAY olevat.
Kusjuures meie ühiskonnaõpetuse/ajaloo учитель on vinge mees. Oli juhuslikult meie kooli lõpetanud ning juristiks õppinud. Haapsalus oli samuti õpetajana töötanud. Aga jaa, kohe esimesel tunnil ma geenius uhkustan oma Lotte vihikuga ning karjun üle terve klassi sellesamuse Lotte nime ja vehin vihikuga... Siis õpetaja Kõrbe küsib, et kas me oleme kolmandas või üheksandas klassis, ma vastan, et ikka üheksandas ning hakkan pingsalt oma lauda vahtima. Mul polnud kohe üldse piinlik.
Ajaa, Kadrioru Saksa Gümnaasiumi koolihoone pole veel valmis ning me peame endiselt Paekaares istuma...

Igatahes.
Ma hakkan kitarritundides muusikakoolis käima. Jazzmuusikalugu + üldklaver + ansambel. Kokku kolm päeva muusikakoolis. Not bad, eksole? Täna on esimene tund, god I'm excited Idk why but guitar is awsum asdfghjkl. Arvasin, et ei suuda seda ära oodata, aga aeg lendas linnutiivul ning uuyesh siin see päev nüüd ongi. Kui aus olla, siis pole ma eelmisel nädalal mitte üheski muusikakooli tunnis käinud, sest 
1)kitarritund oli samal päeval, kui oli aktus
2)teisipäeval jäeti jazzmuusikalugu ära jumal teab mille pärast
3)kuigi mul pidi kolmapäeval klaveritund olema, ei läinud ma sinna, sest tol päeval oli juhuslikult ka Joosepi sünnipäevapidu ning mul oleks kahju sinna minemata jätta.

Tegelikult on kool isegi tore tänu nendele uutele õpetajatele. Lisaks sellele saame teada palju gümnaasiumist ning oleme üldse ägedad teeseldes, et oleme piisavalt vanad, et... Misiganes, ehehehe...


Ee, jah...
Nädalavahetusel oli Joosepi 2nd sünnipäevapidu, kuhu tulid siis tema isa sõbrad koos oma poegadega. Kokku oli poisse 5. Ehk siis marakratid ja üks pirts, nagu J. isa ütles. HEHE. Aga ei, väga lahe oli, vaatasime "Child's Play"'d ja "Dead Silence"'it, siis pärast kustus paar inimest voodi peal ära. Ma sain teada, et Joosepil on automatonofoobia ja pediofoobia, ehk siis tal on hirm kõhurääkijate nukkude ja üldiselt
nukkude ees. Et siis jah. Nukud on jubedad ja ma tahan omal riiulid nendega täis toppida, et rahvas piss püksis kiljudes mu toast minema jookseks. Lisaks sellele ostaksin endale kusagile x-kohast inimesesuuruse täispuhutava kummiklouni ning hea meelega paneks selle endale kusagile nurka seisma.

Olen viimasel ajal mõelnud, et mis inimestega toimumas on. Tekkinud on uus (mitte nii uus, aga hetkel on see siiski väga levinud) stereotüüp - hipster. Ma ei kannata inimeste liigitamist subkultuuridesse. Ma saan aru, et inimestel on mingi stiil olemas, aga miks kogu mass äkki HIPSTER olema peab? Miks kõigil paksud prilliraamid on ning NULLKLAASID ka seejuures (mul on ka paksud prilliraamid, aga klaasid on mulle küll nägemiseks mõeldud, sest mu silmad on pekki aetud raamatute lugemisega teki all taskulambi valguses)? Siis on veel need wannabe hipsterid, kes ostavad kallitest poodidest endale kaupu, mis näeb nii kuradi hipster välja, et kohe peab selle vidina/riideeseme saama... Siis on veel see kamp inimesi, kes tahab olla hipster, riietub hipsterlikult, aga käituvad nagu mingid viimased obskurandid...  Oeh. Kasvage ükskord suureks ning palun lõpetage see püüdmine kusagile STEREOTÜÜPI ära mahtuda. Olgem originaalsed ja iseendid, sest kui kõik on ühtemoodi riides, prillides ja kaabudega, on asjalugu selline, et te näete välja nagu masstoodangust välja tulnud inimnukud.
Käisin just lehel http://pihid.net/ ja nägin seal ühte toredat postitust, mis on adresseeritud siis neile, kellest ma nii pikalt rääkisin:
"Hei sina paksu prilliraamiga hipster! Tihti veel nullklaasiga... Jah, see postitus on sulle. Mina tarvitasin ENNE SIND vingeid vintage (või mis see popp sõna on) asju. Jah, ma kasvasingi üles nende asjade keskel- Legendaarsed Radiotehnika S90d, Estonia plaadimängijad-võimud, kõikidel poistel vanakooli autod ja tsiklid. JA lugesin raamatuid juba siis kui sina alles veerima õppisid. Nii et palun, pane enda kõrvatunnelisse (või mis see auguga rõngas on) tabalukk, ära peenutse kui äge ja vanakool sa oled ning ole kuidagi normaalsem ja TUNNISTA ET SA OLED TRENDIORI. P*tsi, ma käin ringi nahktagis mis on vabalt vanem kahest hipsterist kokku. Vot see on tõsine vintage raisk. Ja tossutan teid täis oma vana Pannonia ning Mosse 408ga, LUGEDES TIHTI, remondimanuaali kasvõi. Ossidest ma parem ei räägigi, need vanad on lihtsalt väärarenguga. M 25"


Miks keegi raamatuid enam ei loe, ah? Miks hakati raamatuid vihkama? Miks raamatud ometi nii kallid olema peavad?!?!?!
Panin tähele ka seda, et inimkonnast hakkab kaduma elementaarne soov teadmiseid koguda. Nii paljud inimesed keelduvad kategooriliselt raamatute lugemisest, sest need on nii paganama igavad, et kohe ei suuda üldse neile silmagi heita, rääkimata kohustuslikust kirjandusest; see jääb üldse raamatukogust laenutamata. Noh, pea-aegu et kõikide raamatute sisukokkuvõtted asuvad interneti avarustes. Milleks lugeda tervet raamatut, kui saab kõik lühidalt netist maha vehkida? Raamatud on tarkus. Raamat toidab su aju, paneb selle kiiremini tööle ning lisab teadmisi.

Peace out mehed.

-Profaanne Martajunn

PS: Kui tundsid end mingil moel puudutatuna, siis tea, et ma ei tahtnud otseselt Sulle midagi öelda. Lihtsalt avaldan oma arvamusi. Minu blogi, minu mõtted, minu arvamused. Hoia oma antipaatsed kommentaarid siit eemal.

Let's die, shall we?

Ma igatsen kirjutamist. Ma pole juba... Jumal teab kui kaua seda teinud. Pole mitte mingit inspiratsiooni ka selleks. Ei oska kuidagi millestki alustada ka, kuigi mõtteid on tohutult palju.
Ma lõpetasin kaheksanda klassi, suhteliselt edukalt. Loomulikult sain füüsikas ja keemias kolmed. No mis siis ikka, paha laps olen. Aga ei, see pole nii hull, kui mulle alguses tundus. Tegelikult olen ma üks päris tark inimene. :) Oeh, mis ma siin segast peksan... Aastas oli mul lisaks veel nendele kolmedele neljasid ka, viisi oli kõige rohkem. Olin suutnud isegi ajaloo neljaks kuidagi ära jamada... Õpetaja oli viimasel veerandil ülimalt imelikuks läinud ja pani mulle kena kolme sinna. Ent noh, ega mind praegu enam ei huvita. Praegu on suvi alanud, kõik on tore ja lilleline...
Jah, mul on nüüd boyfriend. Oleme temaga käinud üle kahe kuu. Joosep on tolle poisi nimi. Kõik on korras. Tipp-topp. Väga lahe. Võibolla tema pärast läkski mu viimane veerand nii tuksi. :O Oh noes, ma ei süüdista selles kedagi, lihtsalt ma olen uskumatult lihtsasti mõjutatav inimene, ei midagi muud.
25. JUUNI ON FAKING GREEN DAY KONTSERT. MA NII TAHAN SINNA JUBA! Jontsikuga lähme. ;D JAAA, BE JELLY NOW! Fyea, mul on ikka vedanud.

IV veerand

That's just horrible... Horrible, horrible, MOST HORRIBLE THING EVER.
Neljas veerand on nina otsas ja kurat, mul pole mitte mingit motivatsiooni õppimiseks. Eriti matemaatikas. Meie õpetaja on hulluks läinud.
Ma vihkan uut õppekava, sest me peame tegema asju, mida pidid tegema ÜHEKSANDAD klassid. Ma olen kaheksas.
God damn it. Seriously. I totally hate school.
Lilian ütles, et me peame nautima seda viimast veerandit, sest meil pole mitte ühtegi tasemetööd, arvestamata saksa keele eksamit, mis esimest korda meil see aasta tuleb. Yeaaah...
Ja sel aastal lõpetan lisaks kaheksandale klassile ka muusikakooli. Well THAT's fun.
Yayaya õppimise asemel ma kirjutan oma raamatut ning postitan siia mingit absoluutselt mõttetut informatsiooni.
Tänan lugemast.

New damn school

Krt, meid pandi kooli remondi tõttu pooleks PIKAKS-PIKAKS aastaks mingisse vene kooli, kus on venelased ning lõhnab venelaste järele. Selle kooli planeering on sama, mis Tartu Kunstigümnaasiumil ja Tallinna Õismäe Gümnil, seetõttu tean, kus kõik asub ning ma saan vaevalt seal koolis ära eksida. So yeah...
Venelastega on veidi hirmus. Ma olen juttude poolt lihtsasti mõjutatav, seepärast käin ringi sammud vaiksed ja üldse olen tagasihoidlik, et endas mitte tähelepanu äratada. Ma võin avaldada SUURE-SUURE saladuse: räägin ise puhtalt vene keelt.

Happy new year!

Oh well, people. 2012 aasta oli minu jaoks kõige hullem aasta, mis mul kunagi olnud on. Lihtsalt... Kohutav. Ülimalt palju on tolle aasta jooksul juhtunud ning need sündmused jäävad terveks eluks pitsitama. Pealegist juhtusid 2012 aastal kõige halvemad asjad. See oli kohutav aasta.

2013 peab tulema parem. Parem. Parem. PAREM. Ma pole endale midagi lubanud, et ma hakkan paremini õppima vms, aga jah, mul on üks suur soov, mille ma üles kirjutasin ning vana-aasta õhtul maha põletasin. Ning see soov peab täituma selle aasta augustis. Enne minu sünnipäeva. Selle soovini hakkan tasakesti pürgima, ilma, et endale liiga teeksin, sest eelmisel aastal ajasin selle soovi täitumiseni pürgides oma tervise täiesti tuksi. Võtan asja kukesammude haaval. Ja ma saan sellega hakkama.

2013 aasta algas väga kentsakalt. Jubedalt. Veidralt. Õõvastavalt. Košmaarselt. Meie ventilatsiooni auku oli kukkunud kolm tuvi: kaks täiskasvanud ja üks phmst vastsündinu. Kaks täiskasvanud tuvi sai surma, väike oli elus. Ma püüdsin teda toita, ta ei söönud sugugi. Ainult jõi pipetist. Ta suri. Täiskasvanud tuvid võtsime ventilatsiooni august välja.

Ma ei saa endale nii väga head uut aastat soovida, sest see aasta algas... kahtlaselt. Ei oska midagi oodata. Ja ei looda ka enam midagi. Saagu mis saama peab.