It's christmas in the air!

 

Ahoi!

Eilne oli lihtsalt supppeeerrrrr! Emps, mina ja Renata tundsime rõõmu lihtsalt olemisest. Saime loomulikult kinke ka, aga emps oli üdini üllatunud, kui nägi, et meiegi olime talle midagi jõuludeks ostnud. Samas oli ta ka seitsmendas taevas.

Kõik, mida me 24.detsembril tegime, oli koristamine, laulmine, koristamine, filmide vaatamine ja söögitegemine. Kogu lugu. Ja sellegipoolest oli meie päev õnnestunud. Nii mõnus...

Hommikul äratas Rennu mind üles ja ütles, et peaksime ema kingi ära pakkima. Olin eelnevalt välja valinud, mis paberi me ümber paneme ja ma tegin isegi ühe kaarditaolise värgenduse paberist, millel ilutses üks ginger päkapikk koos oma kingitusega. Igatahes jah, ma pole just parim kingituste pakkija, ent ikkagi olin enda asjaga rahul. Vähemalt kaart tuli hästi  välja.

JONTSIK TULEB HOMME TALLINNASSE! JEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEE!

LOTR, LOTR, LOTR, LOTR!!!

Oeh, nii vägev...

Oh the weather outside is frightful, but the fire is so delightful...

Jah, õues on neli kraadi külma. Ilm, go to hell! Ei taha lörtsi ja vihma. Mine külmemaks!

2012 world end - survived

No väga tore. Meediasse ajati niisugust paska gravitatsiooni kadumise kohta ning päikese kustumine on ka nüüd lähemal. Mis mõttes nagu? 13:15, 21.12.2012 pidi toimuma maailmalõpp, kus kaob neljaks kuuks valgus, elekter ning gravitatsioon. Kas see on üldse VÕIMALIK? Mida kuradit need idioodid meile ajasid? Inimeste seas tekitati paanikat, vaesed vanad inimesed, kes elavad üksinda, ei saanud harjuda mõttega, et nad peavad surema niipea... See on lihtsalt ebanormaalne. Vaadake, kuhu kuulsuse saamiseks jõuti -- inimestele sisendatakse, et me sureme. Kohe. Ja praegu. See on lihtsalt ebanormaalne. Ostke endale elu.

Ema ütles, et vaadates minu lugusid, on võimalus, et olen sisimas kuri inimene. Mäletan vaid halbu asju ning olen ahne.
See muutis mu arvamust endast.
Ma tean, kes ma nüüd olen.

Teisipäev

This is me when I saw my German note: IT WAS A FUCKIN

5!!!

Täna olin viimast korda selle aasta jooksul muusikakoolis. Oi, keegi ei suuda seda ette kujutada, kui kerge mul praegu on. Tunne on selline, nagu oleksin just mingisuguseist ahelaist lahti saanud. 

Õues on rämedalt külm. Tavaliselt ma seda sõna "räme" ei kasuta, aga nüüd on mul tunne, et see on antud juhul päris kohane. Nimelt tuul kuivatas mu näo ära. Ja see on punane ja teeb valu. Nii tore, eks ole.

Pärast muusikakooli, kui koeraga jalutama läksin, otsustasin taaskord hulluks minna ning võtsin ette ühe pikema jalutuskäigu. Ning seda lõikava tuulega! Ega ma isegi ei saa aru, mis mul viimasel ajal viga olnud on. Käitun lihtsalt tunnete ajel ning kogu lugu. Aga selle jalutuskäiguga tuli mul hiigel summa ideid pähe ning nüüd püüan neid kõiki teostada. Sest kõik ideed, mis mulle pähe tekivad, on väga väärtuslikud minu jaoks.

Ja füssat ega keemiat ei viitsi kohe üldse õppida. Ma tahan kirjutada.

Jon Skovron "Sobimatu"

 Sisu: Kas mõned tüdrukud on sündinud pahandusi tegema? Jael Thompson pole kunagi päriselt teiste hulka sobinud. Ta on koole vahetanud rohkem, kui lugeda jõuab. Tema ainus pereliige on isa, kibestunud eks-preester, kes ei luba tal kunagi kohtamas käia ja sunnib teda käima Seattle'i kõige rangemas katoliiklikus koolis. Ja tema ema – noh, tema oli viie tuhande aasta vanune deemon. Sellest pole just suurt abi.
Aga kuueteistkümnendal sünnipäeval teeb isa Jaelile kingituse, millest saavad alguse ootamatud muutused. Mõned neist, nagu kummalised ja imelised võimed ning kena rulapoiss, kellel on kirg teaduse vastu, on vaimustavad. Aga teised – nagu näiteks mõrvalik deemon, kes ihkab tema perekonnale kätte maksta – mitte nii väga. See iidsest mütoloogiast läbi imbunud eepiline lugu räägib kangelannast, kes seab tasakaalu vana ja uue, teaduse ja maagia, allilma kohutavad sügavikud ning tavalised keskkoolikoridorid.

Mis ise arvan: Tegelikult väga hea raamat. Deemonid on mind alati köitnud ning olen isegi ühe järjejutu neist kirjutanud, aga see selleks. Raamat on väga kvaliteetselt kirjutatud, mõtted on originaalsed. Mulle meeldib see, kuidas kirjanik seda katoliku kooli kirjeldab ning need preestrid on jumalast lahedad. Eriti see, kuidas peategelane sai teada, mida üks preester seal kabinetis mõtles... Plika oleks võinud omal juuksed pikaks jätta, siis oleks asi palju huvitavam! Siis oleks asi palju sujuvamalt läinud -- noh, kogu see deemonitapmise värk.

Fuck school

 

So yea, ugh, school.

Ma ei õppinud mitte midagi, ehkki homme on mate ja saksa tk. Lihtsalt... Külmaks võtab. Ma olen juba nädalaid kuidagimoodi õppimata olnud ja ma olen suht normis. Tegelt ma ei tea, missuguses seisundis olen. Väga veidras, seda kindlasti. Ent siiski. Kahtlane, et mul pole motivatsiooni õppimiseks. Keegi ei tõuka tagant ja ise ka ei viitsi. Ma justkui ootaksin, et keegi mu peale lõpuks karjuks, et mis ma niisama passin, kas tahan haiglasse koristajaks tööle minna, et okset pesta?

No, thank you.

Mulle ei meeldi õppimine. Kõige rohkem vihkan füüsikat, keemiat ja MATEMAATIKAT. Need on lihtsalt võimatud. Aitäh valikuvõimaluste puudumise eest, hariduse andjad.

It's friday!

Jontsik mainis mulle "Mirai Nikki"'t ja nüüd hakkan vaatama. 

Ees on ju veel terve nädalavahetus.

Terve.

Nädalavahetus.

Fuck yes.

Tänane päev oli nii rahulik, et ma lausa ei suuda seda uskuda. Ma olin nii... häirimatu ja tasakaalukas täna. Veider.

Ma ei õppinud eile koduseid töid, aga ajaloo kt läks ikkagi paremini, kui ma arvata oskasin. I'm expecting a five, you see. Isegi muusikaloos ei pidanud ma olema, ehkki võtsin ette suure viieteistminutilise bussireisi Paelt Lasnale, nii tore. Õpetaja ütles, et mis ma seal tolade tunnis ikka istun, mul on ju kõik hinded korras.

No ja pärast seda läksime õega Ülemistesse, et empsile jõulukinki osta (ma loodan, et ta ei loe mu blogi ning ta ei saa sellest teada) ja veetsime päris toredasti aega. APOLLOS ON "KEHA" AINULT 11.64€!!! Appi... Ma lihtsalt surin ära. Ning Apollo kassadel olid ühtlasi ka Mesikäpa batoonikesed, mida vabalt käega võtta võis. See tegi meele õige päris muhedaks.

Ja kodus ma jätkasin ema poolelijäetud salli. Ha. Sain valmis. Ja oot... Ma kudusin vabatahtlikult?! Okei, asi hakkab kahtlaseks ära minema juba. Rahulik päev. Oeh, nii hea on olla. :)

Kirjutamisest... taas

Mis kõlbab tänapäeva noortele lugemiseks? Loomulikult mingisugused romaanid, mis räägivad masendunud tüdrukust (või vastupidi party queenist), kel on probleemid alkoholi-, narkootikumide- ja omaenda perega. Või iseendaga.
Ja see on põhimõtteliselt see teema, mida ma käsitlen hetkel oma jutus. Aga kes kurat seda loeb? Mitte keegi. Mitte keegi ei loe ja mitte kedagi ei huvita, mida ma kirjutan. Lihtsalt masendav.
Retu ütles mulle täna, et mida loomingulisem inimene on, seda rohkem ta endas kahtleb. No ma ei tea, mis mul loominguga on, kas seda on palju või vastupidi, aga endas ma kahtlen kohe kindlasti. Kas ma kirjutan seda, mis inimestele meeldib või otsustan teha seda, mida süda käsib? Sellele ma vastust ei tea. Pagana päralt, viimasel ajal on mul vaja liiga palju oma aju usaldada... Mitte ainult kirjutamise suhtes, vaid üldse elus. Hetkel on lihtsalt niisugune eluperiood peal, kus ma võin iga väiksema asja peale nutma puhkeda või lihtsalt sügavasse auku kukkuda, kust välja tulemine võtab aega -- ehk nädalake või paar. Nii-et jah, asi on tõsine. :D
Ma oskan nii hästi ikka teemast sujuvalt kõrvale kalduda. :)
Et siis jah. Võtan end parem kokku, olen ise omaenda produtsent ja teen asja ära. Kurat võtaks.
Aju on tähtis.
Mitte süda.
Neetud küll.

Tervis, oh tervis

Mida ma nende värisevate kätega peale hakkan? Mida rohkem ma end liigutan, seda rohkem ma tudisema hakkan. Iga päev olen nagu mingisugune paganama uimane kärbes ja kiimas olek ei taha mind kuidagi lahti lasta. Kusjuures ma ei tarvita mitte ühtegi uimastit, v.a. joon mingi poole aasta jooksul ühe keefiriklaasi. Seriously, keha, mis sul viga on?
Ema arvab, et see on stressist. Kogu see värk, mis mul kodus toimub, ei püsi lihtsalt ühe 14-aastase tüdruku ajus ning see info, mis minu "väiksesse" (tegelikult üsnagi suurde) peakolusse jõuab, lihtsalt ei mahu ära. Ning tekib stress. Stress tekitab omakorda mingisuguseid kahtlaseid kõrvalekaldeid, mis mõjutavad minu füüsilist tervist.  Oojaa, sellest siis ma oksendangi kord nädalas, minestan ja iga päev värisen üle terve keha. Ehkki olen suur -- massiivne.
Ma arvasin, et need nõrkusehood on ainult kõhnukestel. Aga ei. Mina olen suur ja PAKS ning minulgi toimuvad sellised veidrad asjad. Mul on mingi paganama tunne, et mul pole ÕIGUST olla nõrk, ma pean olema alati rõõmupall ja mitte nannipunn jonnikaka. (XD) No ja kui ma hädaldama hakkan, siis hakkavad kõik mu peale hüppama, et mul on kuradima TÄHELEPANUVAJADUS. Nartsissist, vot. Ja üleliigne egoism. Oo, ja mul tuli meelde, kuidas ma ühel päeval lihtsalt "lampi" nutma hakkasin. Hmph, kõik küsisid, et mis mul viga, mis viga. Ma ütlesin, et midagi pole viga. Kui ma midagi rääkima hakkan, siis on jälle "Elad üle! Elad üle, midagi sinuga ei juhtu!" Aga juhtub ju! Mu sisemus lihtsalt puruneb tükk-tüki haaval ja füüsilisest heaolekust võin ainult unistada, sest mul on päevad läbi halb olla. Ja siis õpetajad imestavad ka, et tüdruk on nii elurõõmus ja tore, aga vot täna on kuidagi väsinud ja luitunud olekuga. Come on! APPI, ja sellised asjad, mis minuga ühe ja poole kuu jooksul juhtunud on, rikuvadki mind!
Mu ema arust on mul just väiksem ego kui mõnel teisel inimesel. Ma ei räägi oma saavutustest nagu ma oleksin maailma tähtsaim, vaid kogu see värk juhtub tasakesi ning keegi tavaliselt ei saagi teada, et mul miski hästi läheb. Ma olen tavaliselt lobamokk ja mul tuleb tekst vabalt suust välja, patran nagu lõpmatu lõngakera ja jutt veereb, veereb. Tihtipeale tuleb minult ka üleliigset teavet, aga nüüd, arvan ma, on need ajad möödas. Ma ei taha rääkida, sest ma tean, et sellest ei ole mitte mingisugust kasu, sest miski võib alati minu VASTU pöörata. Ja siis kõik arvavad, et ma olen paha.

Aga kui end kõrvalt vaadata, siis ütlen ma ausalt endale välja, et mul on alanud puberteedi tipp staadium. Varsti see kõik lõppeb...
...võibolla.

Appike

Ma pole vist kunagi varem oma kätt üle mänginud. Aga seekord otsustas mind meie vana Petrov karistada selle eest, et ma ammu klaverit mänginud pole. Heliredeleid harjutades hakkas mu käsi lihtsalt krampi minema ning sõrmed ei liikunud normaalselt. Pidin neid kõigest väest mängima sundima, aga need lihtsalt ei funktsioneerinud. Ja veel üks tore asi suusoojaks: homme on mul heliredelite arvestus ja vasak käsi on mul täiega valus, kui üldse midagi mängin.

Väsinud

Ma tahan, et kogu see värk lõppeks. Tahan puhata. Tahan, et mu hing vaba oleks. Soovin, et mul oleks tore elada, mitte nii nagu praegu on. Lihtsalt... Liiga pingeline, liiga ebameeldiv...
Ma olen inimene, kes tahab tegeleda asjadega, mis mulle meeldivad, mitte mida mul kästakse teha. Ma vihkan, kui mind kasutatakse jooksutüdrukuna ja kui mulle antakse teha phmst võimatuid asju. See on lihtsalt... nii väsitav.

Päev

Mida rohkem ma Stephen Kingi raamatut "Misery" loen, seda rohkem mul tuleb ideid hullumeelsete inimeste kirjeldamisel. King on üldse kirjanik, kes suudab kõike lugejala ette laotada nii, et lugeja ise ka aru ei saa, et on raamatusse lõplikult süüvinud; mul igatahes hakkasid veidrad kinnisideed tekkima, aga ma võtan neid vaid huumoriga ning otsustasin, et ei taha siiski psühhopaadiks hakata, kuigi oleksin siis teiste inimeste arust kas täielik värdjas, absoluutne abordiülejääk või siis maailma kõige huvitavama mõttemaailmaga inimene/psühho, keda üldse tuntud. :)
Appikene, kirjanikud on ikka täiesti peast sõgedad -- mõtlevad välja situatsioone, millesse ei kukuks ükski inimene ilma seeski. On ka neid, kes enne üles kirjutamist tahavad olukorda ise järele proovida... Ma olen vist üks neist. (Tegelt hakkab mul seepärast juba päris hirmus ja ma ei taha, et asi edasi areneks.) 

Aga nüüd tegelen ma foobiatega, s.t. kirjutan kõik oma vihikusse tähestikulises järjekorras üles, et mul oleks selgem ülevaade kõigest. (Mul hakkab tõesti mingi kiiks tekkima. O_O)

Öö

Mul on veider tunne -- ma tahan kirjutada, aga ei suuda. Hetkel on öö ning mul on pea mõtetest tulvil, ent ma ei suuda neid kuidagimoodi teostada. See jutt, mille kallal ma antud juhul töötan, on hea süžeega ka minu enda arust, kuna sündmustik käsitleb tänapäeva noorteprobleeme, mis on hetkel väga aktuaalne teema. Kogu see asi toimub aga ühe tüdruku silme läbi, kes on saanud tugeva lapsepõlvetrauma. Tal tekib mingisugune väike kinnisidee ühe inimese suhtes, neiu mõtted lähevad hoopis teist radapidi kui varem. Igatahes jah, ma tahan, et see jutt tuleks kokkuvõttes hea ning et see kõnetaks kedagi ka. Muidu pole kogu sellel asjal mingit mõtet.

Ma vihkan unetust siis, kui ma pole pärast kuut söönud. Samas on unetus minu jaoks suur õnnistust, kuna ainult öösiti tulevad mul hiilgavad ideed ning sõrmed liiguvad klaviatuuril kiiresti ka pimeduses.

Instead of learning

See värk läheb aina kahtlasemaks. Mul on mingi haigus kallal...
Mingi haigus..
Mingi haigus...
Mingi haigus....
Kõlab hirmuäratavalt. O_O
Igatahes mul on pidevalt paha olla, pea käib ringi, mingi uimasus on kogu aeg jne... So much fun.

Aga kui rääkida kirjutamisest, siis ma kirjutan ning ma otsustasin, et annan enne oma 18-dat eluaastat enda esimese raamatu välja ning ma loodan, et see tuleb edukas... Kuigi ma ei usu seda.

Ajuvaba tekst ajuvabu mõtteid täis ajuvabade kirjavigadega

Kui järele mõelda, pole tegelikult mu kirjutamisel mitte midagi viga kah. Loomulikult on mul hulganisti arenguruumi ent kes teab... Olen korra stsenaariumit kirjutanud ja seal on ikka vaja kõik konkreetselt ja lühidalt info ära märkida, vastasel juhul ei oska režissöör mitte midagi selle pika romaaniga peale hakata... Ja mu viga ongi see, et olen väga harjunud selle stsenaariumiformaadiga ning mul on raske end tagasi PIKKADE LAUSETEGA teksti sisse elada. Nii-et püüan võimalikult palju end muuta.

Ja üldse filmindusest rääkides -- see pole kohe üldse minu ala. Ma otsustasin, et ei pista oma nina rohkem sinna. Ei taha oma viga korrata. Kui aga tuleb keegi professionaal või keegi taoline ning valib kogust sellest paganama näitleja-režissööri-stsenaristi hallist massist välja minu, siis tulen ja teen oma töö ära... Kui aga mulle pole mingisugust konkreetset ülesannet antud, siis tõmbun eemale ja hakkan taas oma asju ajama.
Kui inimesed üldse midagi tegema peavad, siis peab neil olema kindlasti ka ORGANISEERIMINE paigas. Antud juhul minu seltskonnas, kellega viimast filmi tegin, pole mitte mingit jälgi organiseeritusest. Meil tegi kogu töö ära produtsent, ehk siis see produtsent oli produtsent-operaator-režissöör-stsenarist-monteerija-helirežissöör ja jumal teab kes veel. Mina igatahes ei tahaks enam kaks korda samasse ämbrisse astuda ning selliste inimestega kuidagi kokku puutuda. Isegi kui nad on minu sõbrad. Õigemini noh, sõbrustada ma ju nendega võin, aga üle selle ei tahaks ma, et asi läheks.

Siis on see värk, et me saatsime oma viimase filmi NUIa filmifestivalile, mida minu kool (loe: kooli õpilasesindus) korraldab. Seda filmi kiideti alguses taevani, siis aga lihtsalt võeti see maha, sest see oli liiga PIKK. Järgmine kord peaksid need "ajugeeniused" oma kuradima plakatitele kirjutama, et IGA PAGANAMA FILM ALLA VIIE MINUTI ON OODATUD, mitte IGA FILM ON OODATUD nagu seekord juhtuski. Muidu mõni võib taaskord pettuda.

Appike, ma käisin Mängukoopas ja kustutasin kogu oma vanad mölakad järjejutud maha ning alustasin puhtalt lehelt. Ja mis kõige toredam on see, et esimene jutt algab verisest epiloogist. Võibolla mõni mõtleb, et otsustasin enda stiili natuke muuta. Tegelikult jah, nii see vist ongi... Aga ausalt öeldes ma lihtsalt püüan leida endale sobilikku žanri, millest siis päevad läbi pajatada. Mu tujud kõiguvad romantika ja õudusjuttude vahel, siis tuleb sisse ka mingi noorteteema, siis tuleb jälle romantika ning õudus... Draamat on aga igal pool ja pidevalt... Loomulikult võib mul olla ka mix-up, aga siis pole aru saada, mida ma tahan kogu selle värgiga inimestele edasi anda...

NANANANANA, blogid on selleks, et oma tundeid ja lolli kirjutamisstiili demonstreerida, mida ma hetkel ka teengi.

Natuke juttu

Kunagi ma mõtlesin jutte välja. Kuid nüüd, kui taas kirjutama hakkasin, märkan, et paljud sõnad, mis Microsoft Word programmi lehel vormuvad, on võetud tegelikult minu enda elust. Päriselust.
Kas kõik kirjanikud võtavad fragmente oma elust ning panevad need kirja ja saavad seekaudu populaarseks? Kas ongi nii, et kirjutatakse üles oma reaalsed läbielamised? Või on asi selles, et neil on nii elav fantaasia? Sest kunagi oli mul ka FANTAASIA elav, nüüd aga klammerdun kümne küünega reaalsusesse... Samas ega tegelikult see fantaasia pole mul kusagile kadunud, tuleb seda vaid kusagilt välja kaevata.

Tere

Ja nüüd äkki selgub, et keegi ikkagi heidab pilku mu blogile. Ei tea küll, kes.

Olen üleni blond nüüd ja lõikasin tuka ette. Ja miskipärast kutsutakse mind mingisugustel salapärastel põhjustel vanaks naiseks... Vanaema. Reaalselt, kes kutsub 14-aastast tüdrukut VANAKS NAISEKS? ...Näiteks minu koolikaaslased.

Seriously, it hurts, don't tell things, that hurt.

Ollakse tõepoolest liiga avameelsed ning kiputakse olema kiireid oma arvamusi välja jagama (nagu ma juba suvel aru saanud olen). Ja üleüldse -- kui sul pole midagi head öelda, siis pagan hoia oma mokk kinni.  Millise kirvese päralt te, inimesed, teisi oma arvamustega üle kuhjama tulete?!

Ning lisaks sellele on veel inimesed ühed hirmus kahepalgelised olendid. (Ma olen ka inimene, kusjuures.) Ja teisi inimesi taga rääkida pole lihtsalt viisakas! Kui miski ikkagi ringiga tagasi tuleb, siis on seda halba informatsiooni oi kui valus kuulda.

Kõik halb, mis öeldakse jääb meelde. Ole hea ja ära ütle halbu asju.