Elu on lilleline, aga kui veelgi täpsem olla, siis lumehelbeline. Sellel nädalavahetusel oli armsasti lund sadanud ning stabiilselt miinuskraade tulnud. Oeh jah, see nädalavahetus... :D
Reedel, koju jõudes, oli mul tarvis Joosepiga ühe pika telefonikõne teha. Meil pole kunagi see asi nii pikaks veninud, tavaliselt püüame asja ikkagi lühidalt ja konkreetselt ära rääkida. Aga seekord oli asi risti vastupidi -- patrasime ja vaidlesime mingi 25min. Retu oli selle ajaga jõudnud nii mulle kui ka Joosepile helistada, kontrollimaks, et kas me räägime omavahel. Igatahes, võtsin reedel oma kitarri kaasa ning hakkasin moosekanti mängima. Saime Robertaga linnas kokku, vaatasime Rudolphe raekojas ning jalutasime. Kõik tänavad, kuhu sattusime, kajasid meie häältest. Sest noh, koolitatud hääled ja tühjad tänavad sobivad omavahel suurepäraselt kokku.
Retu koju jõudsime enne tema ema, see tähendab, et pahandada ei saanud. Muidu pidime u. kell 19:00 kohal olema, aga ei, meie ikka venitame ja venitame, nagu alati. R. sai "vitsa" hoopis teise asja pärast: lapsukene oli enda peegelkaamera kaasa võtnud ning juhtumisi on Tallinn pätte täis, mis on tegelikult ka tõde. Igal juhul andsime lubaduse, et me ei lähe enam kaameraga hulkuma.
Öösel tegime kitarrimuusikat. Ronisime kappi ning lindistama! Seal oli hea akustika ja mitte mingit taustamüra, mis meile juhuslikult vajalik oligi. Kui jupid kokku panime, kukkusime rammestus kehas voodisse. Aga nojah, patrame nagu mingid viimased turumutid ja ei saa kohe magama jääda ju. :D
Järgmisel ärkasime, sõime, jalutasime ning tegime vokaaliosa. Siis tuli Joosep mulle Retu juurde järgi ning me läksime tema poole. Sellel tüübil on nii libedad jalatallad, et ta oleks äärepealt näoga vastu maad kukkunud. Tema väitis, et "mu talvesaapad ei sobi punaste pükstega kokku." Mina: "Ma nüüd ei saa aru, kas sa oled mees või naine, et niimoodi oma välimusest hoolid? Kurjam küll, sa peaksid nagu aru saama, et praktilisus on talveajal üle kõige." Vean oma juuksekarva peale kihla, et ta ei kanna neid talvesaapaid punaste pükstega.
Heh... Edasi läksid asjad huvitavamaks.
Ma jäin äkitselt justkui purju. Ei, reaalselt. Mul oli hullult hea olla ja naersin iga asja peale. Tuikusin ja itsitasin. Misasja? :D
J. isa oli kodust ära ja me läksime keset ööd mööda linna jalutama. Olime mingi 20min jalutanud, kui meile Jossi pinginaaber Taavi vastu jooksis. 24h poes ostsin endale punase Jeep tulemasina ja greibimaitselise vitamiinivee, mida ma alati nii väga proovida tahtsin. Taavi ütles, et sellel on niisugune "kripeldav järelmaitse". Mulle igatahes meeldis (vist seepärast, et 500ml kohta oli seal ainult 85kcal). Käisime JÄLLE vanalinnas. Rahvast oli suht palju, kes klubidesse läksid/tulid. Šõime pipharkhookhe ja oli tore. Aga see punane tulemasin ornamentidega *organism*...
Tagasi tulime kell 1:30AM vms. Jäime suht kohe magama, sest noh, tududa on vaja.
11:32 ärkas Junn üles ja äratas minu ka.
"Mäs kell on?"
"11:32"
"Kurjam, siis peab ju üles tõusma."
Junn tegi mulle koffi maašikašiirupiga ja MA SAIN ISE PIIMA VAHUŠTADA Ä.
A jou, ma olen taimetoitlane nüüd. :D Asi selles, et tore üle-eelmise kooli klassiõde jagas videot, kus näitab, kuidas loomi lihatööstuses koheldakse... Hakkasin seepeale hüsteeriliselt nutma ja olin šokis. Hingeldasin rämedalt ja lubasin endale, et ma ei söö elu seeski enam liha. Pole sellest videost veel üle saanud...
Inimesed on katastroofilised olendid. Miks peaks süütuid ja armsaid loomi niimoodi piinama? Arvate, et neil pole tundeid? NÄRVISÜSTEEMI for god's sake? KERIGE PÕRGUSSE, LOOMAPIINAJAD!
