Nõutu

Ma ei tea, mis ma endaga peale hakkan. Loomulikult peaksin lõpuks ometi õppimisega tegelema, muidu ei jõua ma mitte kusagile välja. Aga vot mitte mingisugust konkreetset tuju  ja motivatsiooni pole. Jah, ma tean, et kõik need vabandused kirjutatakse alla lihtlabase laiskuse varjamiseks, ent mis teha, kui kõik ongi nii, nagu ma ütlen. Ma ei ütleks, et olen laisk -- seda ma kindlasti pole, kui asi puudutab õppimist. Mulle meeldib õppida. Aga see ei tule sellises õpikeskkonnas välja.

Selles koolihoones, milles oleme pool eelmist õppeaastat  + selle aasta esimene veerand õppinud, pole just kõige toredam istuda ja õpetajaid kuulata. Asi pole selles, et kool on kole ja vana, mööbel pole korras ja toolid lähevad järjest katki. Põhjus pole ka selles, et peame jagama ühte kooli vene õpilastega. Mind nimelt häirib selle kooli üldine olek. Aura, nagu ma juba eelmisel aastal ütlesin... See on niivõrd rusuv, et paneb pea valutama. See on lihtsalt talumatu. Tundide lõppedes lahkun sellest majast kiire sammuga, justkui põgenedes.

Aga asi pole tegelikult nii hull, kui ma siin kirjeldan praegu. Koolipäeva teevad rõõmsamaks meie armsad koolikaaslased ja lugupeetud õpetajad! Ilma nendeta ei suudaks ükski hing paigal püsida ja end harima hakata.

Aga