Mitte et ma loll oleksin...

Keemia aastahinne 2

Mate eksam 2

Eesti keele eksam 5

Saksa keele eksam 5

See my point?

"Sit back and recline."

Wax Tailor - Positively Inclined

Kas mulle meeldib nüüd räpp? Meeldib küll! Alati on meeldinud. Asi on selles, kuidas räpitakse. Need poisid teevad seda super hästi.
EPIC song.
See on mul juba teine päev repeati peal.
Nagu soundtrack mu elus.

Igatahes...

Eelmise nädala kolmapäeval käisin 32. Keskkooli vestlusel. Mis mulje mulle see kool jättis? Hea. Aga ma jään KSGsse, no matter what. Siin on keeled, siin on kultuur. Kaameraga saan klõpsida ka vabal ajal, mitte koolis... Pealegi, kui ma tahan meediat õppida, võin seda teha kusagil mujal, ma ei pea selleks oma kolme väärtuslikku aastat kulutama.
Neljapäeval olin Saksa keele olümpiaadi "Deutsch ist ein Plus" moderaator. Joosepi klassiõed võtsid samuti sellest osa. MAZAFUKIN EPICNESS. Ma olen vist lavale loodud... Tundsin end oma nahas mugavalt, ainult et käsi higistas hirmsasti seda mikrit hoides.
Le me: "Mikrofon kasvab mu käega kokku varsti."
Le teacher: "Tunned end mugavalt mikrofoniga, jah?"
Le me: "No on jah loomulik tunne sellega, kuulen enda häält mingi viis korda valjemini ja nii edasi..."

 
Le Annika & me

Igatähes (nagu Renata ütleb) olime kl 11:40 Annikaga ära esinenud... Ja otsemaid Kadriorgu jalutama. Rääkisime auf Deutsch ja auf English ning olime muhedad niisama... Sain teada, et Saksamaal tehakse pakse pannkakasid vähese õliga ning Annika absoluutselt ei kannata eestlaste õliseid pannkakasid (see sõna on rootsikeelne, ärge judgege). Lisaks sellele on need liiga vähese suhkruga ning sinna tuleb alati väga palju moosi või mett peale panna, et neil mingi maitse ka küljes oleks. (Ma ei tea kuidas minu tuttavatele see tundub, aga mina arvan, et mina teen oma pannkooke alati väga hästi.)
Läksime kohvikusse ning jõime kohvi/teed.

Reedel sain 100€ väärtuses stipendiumi, sest ma olen nii tubli õpilane ning ilmselt ma meeldin ka õpetajatele. Jossu kinkis mulle samal päeval kaktuse, mis oli nii armas temast! Seejärel viis ta mind Basilikusse, kus J. võttis XXL pitsa kahe juustu, šampinjonide ning jalapenodega. Proovisin esimest korda chai lattet, samal ajal kui Jossu jõi tavalist kohvi...

Kuradima hea pitsa oli!!!

Jossu ostis Prismas mahlajäätist. Õues sadas vihma. Marta sõi jäätist vihma käes. Muidugi teeb Marta seda. Marta on imelik.

Laupäeval käisime Retuga jalutamas. Esialgu läksime Kukekese kohvikusse, tegin Retule välja. Võtsin endale chai latte (srsly, see pidi olema ju VANILLIMAITSELINE CHAI LATTE, mitte kaneeliga!) Siis mõtlesime, et teeme sushit ning liikusime Solarise poole. Tee peal kohtasime Taavit, ta tuli meiega õuna ostma ja aitas poekorvi tassida (nii nunnu!). Minul ja Retul ei jätkunud raha ning see lahe tüüp maksis selle 1€ kinni. AW! Chillisime natuke koos ning käisime Kullos, seal nägin esimest korda Taavi jalgratast.
Mu sõbranna ei tea, kuidas neid imelisi rullikesi teha, nii-et ma õpetasin teda. Kõlasin nagu Jamie Oliver ning filmisime ja pildistasime seda toidu valmistamise protsessi. Jossu tuli meile ning me rääkisime Marega, sõime šokolaadi ja vaatasime naljakaid videosid.
Pühapäeval veetsin kogu päeva vaadates animet nimega "My Daddy Long Legs", kõik 40 episoodi kahe päevaga läbi saada on titetegu!

Esmaspäeval ei tundnud ma end hästi ja jäin koju... Õhtul läksin Pelgulinna Gümnaasiumi lõpetajate kunstinäitusele Kullos ning nägin seal kogu Joosepi klassi. Nad olid ülimalt armsad ning tõttasid mind oma kambaga tervitama. :3 Tundsin end sel hetkel nii erilisena! Näitus oli vaimustav, väga lahe. Eriti meeldis mulle Joosepi klassiõe Barta töö, mida vahtisin pisarad silmis. Kõik teised tööd olid ka väga head, teisel kohal oli muidugi Taavi oma, sest ta oli oma ratta külge kinnitanud mp3 pleieri ning sealt tuli Foster The People - Houdini.
Le Joosep: "Sealt tuleb koguaeg Onu Bella reiv."
Le me: "See on ju Foster The People."
Le Joosep: "Sa sattusid lihtsalt õigel ajal siia. Muidu käib koguaeg Onu Bella."
Need tulukesed Taavi ratta küljes olid epicud.

Joosepi enda töö oli ka seal olemas. See oli lahe! Filmisime seda millalgi veebruaris kolmekesi koos Robertaga ning mina sain vee ja maisitärklise seguga mängida. Seda näidati siis ka videos.
Väga vägev.

Foster The People - Houdini

Olen täna ka kahjuks kodus, aga pärast lähen loomade varjupaika. Eelmisel ööl olin näinud unenägu sellest, et ma päästsin kaks koera, naaritsa, kaks ämblikku ning kassi loomapiinajate eest. Unenäo lõpuni oli mul tunne, et olin ühe loomadest sinna paika, kus need inimesed tegutsesid, unustanud... Väga hirmus oli, peaksin mainima.

Lugege minu artiklit Delfis, kes seda veel teinud ei ole.

See ya, piffid!

Olla või mitte olla?

Kuulge, mehed, teismeline on raske olla.

Mulle alles nüüd jõudis kohale, et pean kuidagimoodi üheksanda klassi lõpetama. Teen seda nagunii, sest riigi paika pandud kohustustest ei saa kunagi pääseda. Meie Armas Eesti Riik küll...

Ema ütleb, et ma PEAN KSGsse minema. Aga MA EI TAHA!!! See ei ole minu oma. Ta ütleb, et hakkan ilgelt raha teenima. Aga see pole huvitav. See pole minule sobiv. Tahan raha teenida asjadest, mis mulle meeldivad. Milles olen hea. KSG tekitab halli massi ja mitte miski ei saa sellele vastu. Kõik vilistlased on nüüdseks ettevõtjateks saanud ning elavad igavat elu, rääkides numbritest võõras keeles.

All in all I'm just another brick in the wall.

8 kuud

Elu on lilleline, aga kui veelgi täpsem olla, siis lumehelbeline. Sellel nädalavahetusel oli armsasti lund sadanud ning stabiilselt miinuskraade tulnud. Oeh jah, see nädalavahetus... :D

Reedel, koju jõudes, oli mul tarvis Joosepiga ühe pika telefonikõne teha. Meil pole kunagi see asi nii pikaks veninud, tavaliselt püüame asja ikkagi lühidalt ja konkreetselt ära rääkida. Aga seekord oli asi risti vastupidi -- patrasime ja vaidlesime mingi 25min. Retu oli selle ajaga jõudnud nii mulle kui ka Joosepile helistada, kontrollimaks, et kas me räägime omavahel. Igatahes, võtsin reedel oma kitarri kaasa ning hakkasin moosekanti mängima. Saime Robertaga linnas kokku, vaatasime Rudolphe raekojas ning jalutasime. Kõik tänavad, kuhu sattusime, kajasid meie häältest. Sest noh, koolitatud hääled ja tühjad tänavad sobivad omavahel suurepäraselt kokku.

Retu koju jõudsime enne tema ema, see tähendab, et pahandada ei saanud. Muidu pidime u. kell 19:00 kohal olema, aga ei, meie ikka venitame ja venitame, nagu alati. R. sai "vitsa" hoopis teise asja pärast: lapsukene oli enda peegelkaamera kaasa võtnud ning juhtumisi on Tallinn pätte täis, mis on tegelikult ka tõde. Igal juhul andsime lubaduse, et me ei lähe enam kaameraga hulkuma.

Öösel tegime kitarrimuusikat. Ronisime kappi ning lindistama! Seal oli hea akustika ja mitte mingit taustamüra, mis meile juhuslikult vajalik oligi. Kui jupid kokku panime, kukkusime rammestus kehas voodisse. Aga nojah, patrame nagu mingid viimased turumutid ja ei saa kohe magama jääda ju. :D

Järgmisel ärkasime, sõime, jalutasime ning tegime vokaaliosa. Siis tuli Joosep mulle Retu juurde järgi ning me läksime tema poole. Sellel tüübil on nii libedad jalatallad, et ta oleks äärepealt näoga vastu maad kukkunud. Tema väitis, et "mu talvesaapad ei sobi punaste pükstega kokku." Mina: "Ma nüüd ei saa aru, kas sa oled mees või naine, et niimoodi oma välimusest hoolid? Kurjam küll, sa peaksid nagu aru saama, et praktilisus on talveajal üle kõige." Vean oma juuksekarva peale kihla, et ta ei kanna neid talvesaapaid punaste pükstega.

Heh... Edasi läksid asjad huvitavamaks.
Ma jäin äkitselt justkui purju. Ei, reaalselt. Mul oli hullult hea olla ja naersin iga asja peale. Tuikusin ja itsitasin. Misasja? :D
J. isa oli kodust ära ja me läksime keset ööd mööda linna jalutama. Olime mingi 20min jalutanud, kui meile Jossi pinginaaber Taavi vastu jooksis. 24h poes ostsin endale punase Jeep tulemasina ja greibimaitselise vitamiinivee, mida ma alati nii väga proovida tahtsin.  Taavi ütles, et sellel on niisugune "kripeldav järelmaitse". Mulle igatahes meeldis (vist seepärast, et 500ml kohta oli seal ainult 85kcal). Käisime JÄLLE vanalinnas. Rahvast oli suht palju, kes klubidesse läksid/tulid. Šõime pipharkhookhe ja oli tore. Aga see punane tulemasin ornamentidega *organism*...

Tagasi tulime kell 1:30AM vms. Jäime suht kohe magama, sest noh, tududa on vaja.

11:32 ärkas Junn üles ja äratas minu ka.
"Mäs kell on?"
"11:32"
"Kurjam, siis peab ju üles tõusma."

Junn tegi mulle koffi maašikašiirupiga ja MA SAIN ISE PIIMA VAHUŠTADA Ä.

A jou, ma olen taimetoitlane nüüd. :D Asi selles, et tore üle-eelmise kooli klassiõde jagas videot, kus näitab, kuidas loomi lihatööstuses koheldakse... Hakkasin seepeale hüsteeriliselt nutma ja olin šokis. Hingeldasin rämedalt ja lubasin endale, et ma ei söö elu seeski enam liha. Pole sellest videost veel üle saanud... 

Inimesed on katastroofilised olendid. Miks peaks süütuid ja armsaid loomi niimoodi piinama? Arvate, et neil pole tundeid? NÄRVISÜSTEEMI for god's sake? KERIGE PÕRGUSSE, LOOMAPIINAJAD!

Prääksukükid ilma püksteta peegelpõrandal

Okidoki.
Jõulud, või mis?
Ma passisin kodus 8 päeva. Palavik oli, päris hull. Klaustrofoobiat ega midagi selletaolist mul ei tekkinud, sest vahetevahel seisin lahtise akna ees ja hingasin värsket õhku. Oh, kuidas ma igatsesin õue minna. Aga ei saanud. Lugesin minimaalselt, sest kamoon, kes suudab lõhkuva peaga seda teha?
Sarjad, mida vaatasin:
American Horror Story
The Walking Dead
Don't Trust That B in Apartment 23
The Carrie Diaries
2 Broke Girls
Pasta
Heirs
Quite a thing, huh? :D
Eelmisel laupäeval ema keelas Joosepil külla tulemast. Pühapäeval tuli meile, vaatasime natuke kolmekesti Renataga seda uut Barbie multikat, mingi kamarajura hobustest. Off topic: ausalt öeldes on uued Barbie multikad kakad. Vanad olid palju paremad. Igatahes, tagasi teema juurde. Joosu viis mu välja, sain oma uue elukalli mantliga Ülemistesse uhkustama minna. Käisime J. õe töökoha juures, rääkisime nati, siis šoppama. Huehue, šoppama. Seda me ei tee kunagi. :D Vaatasime poode, allahindlusi, mis polnud piisavalt suured, HELLO KITTY POOD OLI KINNI LIKE WTF, ma sain teada, et "The Fault in our Stars" on eesti keelde tõlgitud ja ma naersin endal tilga püksi, sest kurjam, ma ei suuda viimasel ajal tõlkekirjandust üldse lugeda. :D J. lubas mulle jõuludeks selle inglise keelse versiooni kinkida. Woohoo. Ja mina koon talle salli.
Rimis ostsime šokulaadi, küpsist ja jäätist. WEEEEEEEEEEE.
2. detsembri hommikul tüüp kirjutab mulle, et ta jäi haigeks. FUN.
Pärast kitarritundi viis mind õpetaja pea-aegu otse maja ette. Luksus vaat missugune.

Nõutu

Ma ei tea, mis ma endaga peale hakkan. Loomulikult peaksin lõpuks ometi õppimisega tegelema, muidu ei jõua ma mitte kusagile välja. Aga vot mitte mingisugust konkreetset tuju  ja motivatsiooni pole. Jah, ma tean, et kõik need vabandused kirjutatakse alla lihtlabase laiskuse varjamiseks, ent mis teha, kui kõik ongi nii, nagu ma ütlen. Ma ei ütleks, et olen laisk -- seda ma kindlasti pole, kui asi puudutab õppimist. Mulle meeldib õppida. Aga see ei tule sellises õpikeskkonnas välja.

Selles koolihoones, milles oleme pool eelmist õppeaastat  + selle aasta esimene veerand õppinud, pole just kõige toredam istuda ja õpetajaid kuulata. Asi pole selles, et kool on kole ja vana, mööbel pole korras ja toolid lähevad järjest katki. Põhjus pole ka selles, et peame jagama ühte kooli vene õpilastega. Mind nimelt häirib selle kooli üldine olek. Aura, nagu ma juba eelmisel aastal ütlesin... See on niivõrd rusuv, et paneb pea valutama. See on lihtsalt talumatu. Tundide lõppedes lahkun sellest majast kiire sammuga, justkui põgenedes.

Aga asi pole tegelikult nii hull, kui ma siin kirjeldan praegu. Koolipäeva teevad rõõmsamaks meie armsad koolikaaslased ja lugupeetud õpetajad! Ilma nendeta ei suudaks ükski hing paigal püsida ja end harima hakata.

Aga

6 months

Meow.
Heihopsti raffas.
I had the BEST weekend ever. Guess why?

Ma sain nämmat sööki.
Ja palju jalutada.

Mmmmmm kuidas mulle meeldib jalutada.

Kohe nii, et olen jalutamise fetišist. Jalutamine on äge. Jalutamine on elu.

Ma olen vist liiale läinud.

Tegelikult oli tõesti tore nädalavahetus. Reede oli tore, sest siis sain kuulata Laste Kirjanduskeskuses austerlase filosoofilisi mõtteid, reede oli lahe, sest laenutasin raamatuid, reede oli lahe, sest me kiikusime Joosepiga mere ääres. Siis oli reede vinge seepärast, et me korjasime kusagilt täiesti x puult vähemalt 8kg õunu.
Laupäeval jalutasime. Esimest korda elus proovisin e-sigaretti. Täitsa okei on, ütlen mina seepeale.

Pühapäev oli niisama supahdupah, sest meil oli J-ga 6 month anniversary. Trummipõrin ma tean, et see see on lühike aeg, aga noh, ee, ma arvan, et oleme siiski tublid lapsed. He... Hehe... Hehehehe
Texases käisime tähistamas. See tüüp võttis endale burxi, ma olin vähemalt nii tark, et tellisin sooja salati ja magustoidu... Dat was... f-n DELICIOUS. Mehed, te reaalselt peaksite proovima Texase happy end'i hitti, see on lihtsalt OI-VA-LI-NE!

Ja siis me veel jalutasime ja jalutasime ja jalutasime...

Oeh, jalutamine...

Kivil istub väike konn, mõtleb, et ta...

Surnud on.

CIAO kenakesed.
-teie Pabul.