Kui järele mõelda, pole tegelikult mu kirjutamisel mitte midagi viga kah. Loomulikult on mul hulganisti arenguruumi ent kes teab... Olen korra stsenaariumit kirjutanud ja seal on ikka vaja kõik konkreetselt ja lühidalt info ära märkida, vastasel juhul ei oska režissöör mitte midagi selle pika romaaniga peale hakata... Ja mu viga ongi see, et olen väga harjunud selle stsenaariumiformaadiga ning mul on raske end tagasi PIKKADE LAUSETEGA teksti sisse elada. Nii-et püüan võimalikult palju end muuta.
Ja üldse filmindusest rääkides -- see pole kohe üldse minu ala. Ma otsustasin, et ei pista oma nina rohkem sinna. Ei taha oma viga korrata. Kui aga tuleb keegi professionaal või keegi taoline ning valib kogust sellest paganama näitleja-režissööri-stsenaristi hallist massist välja minu, siis tulen ja teen oma töö ära... Kui aga mulle pole mingisugust konkreetset ülesannet antud, siis tõmbun eemale ja hakkan taas oma asju ajama.
Kui inimesed üldse midagi tegema peavad, siis peab neil olema kindlasti ka ORGANISEERIMINE paigas. Antud juhul minu seltskonnas, kellega viimast filmi tegin, pole mitte mingit jälgi organiseeritusest. Meil tegi kogu töö ära produtsent, ehk siis see produtsent oli produtsent-operaator-režissöör-stsenarist-monteerija-helirežissöör ja jumal teab kes veel. Mina igatahes ei tahaks enam kaks korda samasse ämbrisse astuda ning selliste inimestega kuidagi kokku puutuda. Isegi kui nad on minu sõbrad. Õigemini noh, sõbrustada ma ju nendega võin, aga üle selle ei tahaks ma, et asi läheks.
Siis on see värk, et me saatsime oma viimase filmi NUIa filmifestivalile, mida minu kool (loe: kooli õpilasesindus) korraldab. Seda filmi kiideti alguses taevani, siis aga lihtsalt võeti see maha, sest see oli liiga PIKK. Järgmine kord peaksid need "ajugeeniused" oma kuradima plakatitele kirjutama, et IGA PAGANAMA FILM ALLA VIIE MINUTI ON OODATUD, mitte IGA FILM ON OODATUD nagu seekord juhtuski. Muidu mõni võib taaskord pettuda.
Appike, ma käisin Mängukoopas ja kustutasin kogu oma vanad mölakad järjejutud maha ning alustasin puhtalt lehelt. Ja mis kõige toredam on see, et esimene jutt algab verisest epiloogist. Võibolla mõni mõtleb, et otsustasin enda stiili natuke muuta. Tegelikult jah, nii see vist ongi... Aga ausalt öeldes ma lihtsalt püüan leida endale sobilikku žanri, millest siis päevad läbi pajatada. Mu tujud kõiguvad romantika ja õudusjuttude vahel, siis tuleb sisse ka mingi noorteteema, siis tuleb jälle romantika ning õudus... Draamat on aga igal pool ja pidevalt... Loomulikult võib mul olla ka mix-up, aga siis pole aru saada, mida ma tahan kogu selle värgiga inimestele edasi anda...
NANANANANA, blogid on selleks, et oma tundeid ja lolli kirjutamisstiili demonstreerida, mida ma hetkel ka teengi.
No comments:
Post a Comment