Mul on veider tunne -- ma tahan kirjutada, aga ei suuda. Hetkel on öö ning mul on pea mõtetest tulvil, ent ma ei suuda neid kuidagimoodi teostada. See jutt, mille kallal ma antud juhul töötan, on hea süžeega ka minu enda arust, kuna sündmustik käsitleb tänapäeva noorteprobleeme, mis on hetkel väga aktuaalne teema. Kogu see asi toimub aga ühe tüdruku silme läbi, kes on saanud tugeva lapsepõlvetrauma. Tal tekib mingisugune väike kinnisidee ühe inimese suhtes, neiu mõtted lähevad hoopis teist radapidi kui varem. Igatahes jah, ma tahan, et see jutt tuleks kokkuvõttes hea ning et see kõnetaks kedagi ka. Muidu pole kogu sellel asjal mingit mõtet.
Ma vihkan unetust siis, kui ma pole pärast kuut söönud. Samas on unetus minu jaoks suur õnnistust, kuna ainult öösiti tulevad mul hiilgavad ideed ning sõrmed liiguvad klaviatuuril kiiresti ka pimeduses.
No comments:
Post a Comment