Mida ma nende värisevate kätega peale hakkan? Mida rohkem ma end liigutan, seda rohkem ma tudisema hakkan. Iga päev olen nagu mingisugune paganama uimane kärbes ja kiimas olek ei taha mind kuidagi lahti lasta. Kusjuures ma ei tarvita mitte ühtegi uimastit, v.a. joon mingi poole aasta jooksul ühe keefiriklaasi. Seriously, keha, mis sul viga on?
Ema arvab, et see on stressist. Kogu see värk, mis mul kodus toimub, ei püsi lihtsalt ühe 14-aastase tüdruku ajus ning see info, mis minu "väiksesse" (tegelikult üsnagi suurde) peakolusse jõuab, lihtsalt ei mahu ära. Ning tekib stress. Stress tekitab omakorda mingisuguseid kahtlaseid kõrvalekaldeid, mis mõjutavad minu füüsilist tervist. Oojaa, sellest siis ma oksendangi kord nädalas, minestan ja iga päev värisen üle terve keha. Ehkki olen suur -- massiivne.
Ma arvasin, et need nõrkusehood on ainult kõhnukestel. Aga ei. Mina olen suur ja PAKS ning minulgi toimuvad sellised veidrad asjad. Mul on mingi paganama tunne, et mul pole ÕIGUST olla nõrk, ma pean olema alati rõõmupall ja mitte nannipunn jonnikaka. (XD) No ja kui ma hädaldama hakkan, siis hakkavad kõik mu peale hüppama, et mul on kuradima TÄHELEPANUVAJADUS. Nartsissist, vot. Ja üleliigne egoism. Oo, ja mul tuli meelde, kuidas ma ühel päeval lihtsalt "lampi" nutma hakkasin. Hmph, kõik küsisid, et mis mul viga, mis viga. Ma ütlesin, et midagi pole viga. Kui ma midagi rääkima hakkan, siis on jälle "Elad üle! Elad üle, midagi sinuga ei juhtu!" Aga juhtub ju! Mu sisemus lihtsalt puruneb tükk-tüki haaval ja füüsilisest heaolekust võin ainult unistada, sest mul on päevad läbi halb olla. Ja siis õpetajad imestavad ka, et tüdruk on nii elurõõmus ja tore, aga vot täna on kuidagi väsinud ja luitunud olekuga. Come on! APPI, ja sellised asjad, mis minuga ühe ja poole kuu jooksul juhtunud on, rikuvadki mind!
Mu ema arust on mul just väiksem ego kui mõnel teisel inimesel. Ma ei räägi oma saavutustest nagu ma oleksin maailma tähtsaim, vaid kogu see värk juhtub tasakesi ning keegi tavaliselt ei saagi teada, et mul miski hästi läheb. Ma olen tavaliselt lobamokk ja mul tuleb tekst vabalt suust välja, patran nagu lõpmatu lõngakera ja jutt veereb, veereb. Tihtipeale tuleb minult ka üleliigset teavet, aga nüüd, arvan ma, on need ajad möödas. Ma ei taha rääkida, sest ma tean, et sellest ei ole mitte mingisugust kasu, sest miski võib alati minu VASTU pöörata. Ja siis kõik arvavad, et ma olen paha.
Aga kui end kõrvalt vaadata, siis ütlen ma ausalt endale välja, et mul on alanud puberteedi tipp staadium. Varsti see kõik lõppeb...
...võibolla.
No comments:
Post a Comment