See ilm, kadunud kindad, külmad varbad, lühemaks lõigatud juuksed.
Masendav.
Ma ei teinud oma haigeoleku ajal absoluutselt midagi produktiivset. Nagu reaalselt: ma ei lugenud ühtegi raamatut läbi!
Selle asemel, et harida end ja täita koduseid ülesandeid, istusin arvutis ja vahtisin sarju ning animesid. Ultralaisa inimese nimekirja kuulub ka Sims 3. Eks ma siis pelasin seda nagu hull ja vahtisin oma silmad ruuduliseks.
Õnneks käidi mul külas. Kui kolmekesi õega "Kung Fu Pandat" vaatama hakkasime, jäi Marta kahekümne minuti pärast magama. Heh. Ja me sõime selle külalisega šokolaadi ja küpsiseid ja veel igasugust jama ning jõime kakaod/liitriteviisi teed peale. See oli küll mõnna.
Masendav.
Ma ei teinud oma haigeoleku ajal absoluutselt midagi produktiivset. Nagu reaalselt: ma ei lugenud ühtegi raamatut läbi!
Selle asemel, et harida end ja täita koduseid ülesandeid, istusin arvutis ja vahtisin sarju ning animesid. Ultralaisa inimese nimekirja kuulub ka Sims 3. Eks ma siis pelasin seda nagu hull ja vahtisin oma silmad ruuduliseks.
Õnneks käidi mul külas. Kui kolmekesi õega "Kung Fu Pandat" vaatama hakkasime, jäi Marta kahekümne minuti pärast magama. Heh. Ja me sõime selle külalisega šokolaadi ja küpsiseid ja veel igasugust jama ning jõime kakaod/liitriteviisi teed peale. See oli küll mõnna.
Esimene asi, mis ma kodust lahkudes nägin, oli vares. Siis tuvi, kes nokkis midagi, mis pärines ilmselt prügikonteinerist. Ning teist varest. Kõik, mis ma suutsin mõelda, oli see, et miks väljas nii külm on ning millal jõudis see sügis peale hakata.
Seejärel nägin trammi, mille peale jooksin. See polnud hea mõte, sest mu süda hakkas puperdama ja iiveldama hakkas. Arvasin, et ei ela füüsikatunni üle, ent sain hakkama.
Koolipäev möödus normaalselt. Kui nii võib öelda. Ei midagi erilist. Külmetasime kõik päris hullult, termomeeter näitas 15°C, kas pole tore, eks? Kui ma matemaatika õpetajale ütlesin, et alla 18°C ei tohi õpperuumides olla, vastas ta mulle, et ajutegevus on kõige aktiivsem 16-18°C juures. Ehk siis lapsed, külmetage, sattuge tuuletõmbuse kätte, jääge haigeks. Pea-asi, et klassis on teie pea selge ja aju töötab nagu kell.
Weeeeeee, nii tore on 20:30 mööda Lasnamäge jalutada, kitarrikott seljas... Eriti siis, kui linn säästab raha tänavalaternatelt. Hullult pime on. Ja külm.
Nüüd vaatan oma sõrmi, mis on poes leitud kõige odavama pastakaga konspekteerimise tõttu villis. Ning lisaks sellele ka kitarrikeelte pärast. Elu on ilus!
Mõtlen minna klaverikonkursile, aga ma pole enda otsuses veel kindel. Noot on käes ning hakkasin seda tasakesi vaatama. Noh, hull new age on nad kõik, need tänapäeva heliteosed.
Olgem nunnud
Adios, pabulad.
Seejärel nägin trammi, mille peale jooksin. See polnud hea mõte, sest mu süda hakkas puperdama ja iiveldama hakkas. Arvasin, et ei ela füüsikatunni üle, ent sain hakkama.
Koolipäev möödus normaalselt. Kui nii võib öelda. Ei midagi erilist. Külmetasime kõik päris hullult, termomeeter näitas 15°C, kas pole tore, eks? Kui ma matemaatika õpetajale ütlesin, et alla 18°C ei tohi õpperuumides olla, vastas ta mulle, et ajutegevus on kõige aktiivsem 16-18°C juures. Ehk siis lapsed, külmetage, sattuge tuuletõmbuse kätte, jääge haigeks. Pea-asi, et klassis on teie pea selge ja aju töötab nagu kell.
Weeeeeee, nii tore on 20:30 mööda Lasnamäge jalutada, kitarrikott seljas... Eriti siis, kui linn säästab raha tänavalaternatelt. Hullult pime on. Ja külm.
Nüüd vaatan oma sõrmi, mis on poes leitud kõige odavama pastakaga konspekteerimise tõttu villis. Ning lisaks sellele ka kitarrikeelte pärast. Elu on ilus!
Mõtlen minna klaverikonkursile, aga ma pole enda otsuses veel kindel. Noot on käes ning hakkasin seda tasakesi vaatama. Noh, hull new age on nad kõik, need tänapäeva heliteosed.
Olgem nunnud
Adios, pabulad.
No comments:
Post a Comment