Sunday, September 8, 2013

Elust enesest

Peaks tõdema, et ma pole päris kaua aega kirjutanud. Ma pole kordagi end kätte võtnud ning oma elu lahkama hakanud. Aga ma arvan, et nüüd on selleks õige aeg tulnud (jep, kell on praegu 0:32AM, nii-et võite täitsa kindlad olla, et ma olen veidi kohtlane).

25.08 oli minu sünnipäev ning mina sain 15. Je. Je. Je. Faking vanamutt, pepu noh.

Kool on alanud, seda teavad kõik. Need neli päeva, mis ma seal veetnud olen, polnud just positiivsed, ent suutsin selle piina ikka kuidagimoodi üle elada. Kui järele mõelda, siis polegi asi nii hull -- meil on vähemalt uus vene keele õpetaja, ühiskonnaõpetuse/ajaloo õps ja nüüd annab meile füüsikat teine Jakobson, ehk siis see, kes teisele matemaatikagrupile mateõpikut lahti seletab. Hetkel tundub kõik täiesti OKAY olevat.
Kusjuures meie ühiskonnaõpetuse/ajaloo учитель on vinge mees. Oli juhuslikult meie kooli lõpetanud ning juristiks õppinud. Haapsalus oli samuti õpetajana töötanud. Aga jaa, kohe esimesel tunnil ma geenius uhkustan oma Lotte vihikuga ning karjun üle terve klassi sellesamuse Lotte nime ja vehin vihikuga... Siis õpetaja Kõrbe küsib, et kas me oleme kolmandas või üheksandas klassis, ma vastan, et ikka üheksandas ning hakkan pingsalt oma lauda vahtima. Mul polnud kohe üldse piinlik.
Ajaa, Kadrioru Saksa Gümnaasiumi koolihoone pole veel valmis ning me peame endiselt Paekaares istuma...





Igatahes.
Ma hakkan kitarritundides muusikakoolis käima. Jazzmuusikalugu + üldklaver + ansambel. Kokku kolm päeva muusikakoolis. Not bad, eksole? Täna on esimene tund, god I'm excited Idk why but guitar is awsum asdfghjkl. Arvasin, et ei suuda seda ära oodata, aga aeg lendas linnutiivul ning uuyesh siin see päev nüüd ongi. Kui aus olla, siis pole ma eelmisel nädalal mitte üheski muusikakooli tunnis käinud, sest 
1)kitarritund oli samal päeval, kui oli aktus
2)teisipäeval jäeti jazzmuusikalugu ära jumal teab mille pärast
3)kuigi mul pidi kolmapäeval klaveritund olema, ei läinud ma sinna, sest tol päeval oli juhuslikult ka Joosepi sünnipäevapidu ning mul oleks kahju sinna minemata jätta.

Tegelikult on kool isegi tore tänu nendele uutele õpetajatele. Lisaks sellele saame teada palju gümnaasiumist ning oleme üldse ägedad teeseldes, et oleme piisavalt vanad, et... Misiganes, ehehehe...


Ee, jah...
Nädalavahetusel oli Joosepi 2nd sünnipäevapidu, kuhu tulid siis tema isa sõbrad koos oma poegadega. Kokku oli poisse 5. Ehk siis marakratid ja üks pirts, nagu J. isa ütles. HEHE. Aga ei, väga lahe oli, vaatasime "Child's Play"'d ja "Dead Silence"'it, siis pärast kustus paar inimest voodi peal ära. Ma sain teada, et Joosepil on automatonofoobia ja pediofoobia, ehk siis tal on hirm kõhurääkijate nukkude ja üldiselt
nukkude ees. Et siis jah. Nukud on jubedad ja ma tahan omal riiulid nendega täis toppida, et rahvas piss püksis kiljudes mu toast minema jookseks. Lisaks sellele ostaksin endale kusagile x-kohast inimesesuuruse täispuhutava kummiklouni ning hea meelega paneks selle endale kusagile nurka seisma.

Olen viimasel ajal mõelnud, et mis inimestega toimumas on. Tekkinud on uus (mitte nii uus, aga hetkel on see siiski väga levinud) stereotüüp - hipster. Ma ei kannata inimeste liigitamist subkultuuridesse. Ma saan aru, et inimestel on mingi stiil olemas, aga miks kogu mass äkki HIPSTER olema peab? Miks kõigil paksud prilliraamid on ning NULLKLAASID ka seejuures (mul on ka paksud prilliraamid, aga klaasid on mulle küll nägemiseks mõeldud, sest mu silmad on pekki aetud raamatute lugemisega teki all taskulambi valguses)? Siis on veel need wannabe hipsterid, kes ostavad kallitest poodidest endale kaupu, mis näeb nii kuradi hipster välja, et kohe peab selle vidina/riideeseme saama... Siis on veel see kamp inimesi, kes tahab olla hipster, riietub hipsterlikult, aga käituvad nagu mingid viimased obskurandid...  Oeh. Kasvage ükskord suureks ning palun lõpetage see püüdmine kusagile STEREOTÜÜPI ära mahtuda. Olgem originaalsed ja iseendid, sest kui kõik on ühtemoodi riides, prillides ja kaabudega, on asjalugu selline, et te näete välja nagu masstoodangust välja tulnud inimnukud.
Käisin just lehel http://pihid.net/ ja nägin seal ühte toredat postitust, mis on adresseeritud siis neile, kellest ma nii pikalt rääkisin:
"Hei sina paksu prilliraamiga hipster! Tihti veel nullklaasiga... Jah, see postitus on sulle. Mina tarvitasin ENNE SIND vingeid vintage (või mis see popp sõna on) asju. Jah, ma kasvasingi üles nende asjade keskel- Legendaarsed Radiotehnika S90d, Estonia plaadimängijad-võimud, kõikidel poistel vanakooli autod ja tsiklid. JA lugesin raamatuid juba siis kui sina alles veerima õppisid. Nii et palun, pane enda kõrvatunnelisse (või mis see auguga rõngas on) tabalukk, ära peenutse kui äge ja vanakool sa oled ning ole kuidagi normaalsem ja TUNNISTA ET SA OLED TRENDIORI. P*tsi, ma käin ringi nahktagis mis on vabalt vanem kahest hipsterist kokku. Vot see on tõsine vintage raisk. Ja tossutan teid täis oma vana Pannonia ning Mosse 408ga, LUGEDES TIHTI, remondimanuaali kasvõi. Ossidest ma parem ei räägigi, need vanad on lihtsalt väärarenguga. M 25"


Miks keegi raamatuid enam ei loe, ah? Miks hakati raamatuid vihkama? Miks raamatud ometi nii kallid olema peavad?!?!?!
Panin tähele ka seda, et inimkonnast hakkab kaduma elementaarne soov teadmiseid koguda. Nii paljud inimesed keelduvad kategooriliselt raamatute lugemisest, sest need on nii paganama igavad, et kohe ei suuda üldse neile silmagi heita, rääkimata kohustuslikust kirjandusest; see jääb üldse raamatukogust laenutamata. Noh, pea-aegu et kõikide raamatute sisukokkuvõtted asuvad interneti avarustes. Milleks lugeda tervet raamatut, kui saab kõik lühidalt netist maha vehkida? Raamatud on tarkus. Raamat toidab su aju, paneb selle kiiremini tööle ning lisab teadmisi.



Peace out mehed.
-Profaanne Martajunn

PS: Kui tundsid end mingil moel puudutatuna, siis tea, et ma ei tahtnud otseselt Sulle midagi öelda. Lihtsalt avaldan oma arvamusi. Minu blogi, minu mõtted, minu arvamused. Hoia oma antipaatsed kommentaarid siit eemal.

No comments:

Post a Comment